Kui esmakordselt sattusin vürtside maale Indiasse, uimastasid aroomid ja joovastavad söögid. Nautisin, suu kuumadest maitsetest õhkumas, salamisi mõteldes, et miks meie jahukörti, mille nimi kama, rahvuslikuks uhkuseks peame? Alles mõne aja möödudes tajusin, et ka maitsete paabelis on tasakaalu leidmine kunst.
1990. aastate alguses Malmö linna arhitektuuriteenistuses võlus reguleeritus, kord. Soome ehituse mitmeti reguleeritus on olnud Eestis au sees siiani. Välismaalasi samal ajal võlus aga meie mõneti õhuke seadusandlus: kui arukat reeglit polnud, toimiti usalduse, erialase pädevuse, kolleegi respekteerimise alusel. Vahel tuli otsuseid muuta, kuid enamasti lahendati lahkhelid sõbralikult omavahel ära.
Laia silmaringiga skandinaavia kolleegid manitsesid mitte üleliigselt vaimustuda erialast tegevust reguleerivate reeglite loomisest. Soovitasid vaid vähesel määral ja tasakaalustatud piiranguid, ettekirjutusi, kuna need pärsivad loovust ja erudeeritud mõtteviisi.
Kakskümmend aastat hiljem: määruste maa
Ja kus oleme paarkümmend aastat hiljem? Vorbime põsed õhetades soovitatavaid, keelavaid ja käskivaid juhendeid, standardeid, määrusi. Ja mis veelgi hullem, sunnime kogu elu-olu rangelt iseenese poolt koostatud reeglitest raamidesse, isegi siis, kui mõistame, et nii pole õige, et tasakaal on kadunud!
Elu valitsevad juriidiliselt korrektsed, kuid sageli erialast oskamatust propageerivad ja kaitsvad eeskirjad!
Kasvab kontrollijate ja kõiketeadjate jumaluste armee. Omavalitsused palkavad kontrollivaid ametnikke. Juriste. Enamuse kokkupuude ehitusega päädib võõral maal linnaekskursiooniga ja koduse korteri kasutamisega. Et luua illusiooni kõiketeadja kuvandist, üleoleku tunnet kolleegidest, kodanikest, motivatsiooni kõikehõlmavaks kontrolliks, omistab avalik sektor sageli kahtlase kooliharidusega ametnikele kõlavaid ametinimetusi ja sellega koos volitusi ülevalt alla vaadata eriala tundvatele spetsialistidele. Oskused peavad surema, elagu reguleeritus, kord!
On see idüll või ettekuulutus idülli lõppemiseks?
Ülemäära napsitades kaob tasakaal, tuura-taara peatult ukerdades ei tarvitse sihtkohta jõuda.Kas ülemäära reguleeritud seadusandlusega ehitusvaldkonnas jõuame sihile, tippu? Või vaevleme hoopiski pohmeluses, ootame, millal küll see läbi saab? Või võtame peale, et häda ei tunduks liialt suur ja jäämegi tuuritama nagu orav rattas? Kas saame vähemate, kuid seevastu arukate regulatsioonidega kavandatud ja ehitatud?
Mis oleks kui prooviks leida tasakaalu! Maria Fjodorovna…… kas kama asemel võiks täna maitsestada jogurtit mustikatega……
