Ehitusvaldkonna erialaliitude ja tööandjate ühenduste ühispöördumises ollakse mures, et kutsehariduse reformil on negatiivsed tagajärjed ehitussektori tööturule. Liitude hinnangul põhjustaks ehitusvaldkonna 4-aastane kutsekeskharidusõpe kavandatud kujul ja Tallinna Ehituskooli liitmine rohkem kahju kui kasu.
Osade kavandatava reformiga seatud eesmärkidega nõustutakse, kuid mitte reformi läbiviimiseks kavandatavate abinõude ja meetmetega esitatud kujul.
Haridus- ja Teadusministeerium ja tema sihtasutused on korraldanud küll teabeseminare ja kohtumisi, kus ka tööturu osapooltele on kavandatavaid meetmeid tutvustatud. Mingeid sisulisi arutelusid ja debatte, kus tööturu esindajate arvamusi ja ettepanekuid oleks ka arvesse võetud, pole erialaliitude hinnangul toimunud.
Eeltoodust lähtuvalt leiavad liidud, et sektorile nii suure mõjuga otsuseid ei tohiks teha ilma sektori tööandjate esindajate kooskõlastuseta. Mille tulemusena katkeks nii oluline side (koostöö) tööturu ja haridussüsteemi vahel. Erialaliidud on saatnud Haridus- ja Teadusministeeriumile ühise kirja, mille EhitusEST avaldab täismahus.
Erialaliitude seisukohad
Üleminek 4-aastasele kutsekeskharidusõppele
Ehitussektori tööandjate esindajad (ettevõtjate, nende organisatsioonide, kutse- ja erialaliitude esindajad) ei nõustu üleminekuga 4- aastasele kutsekeskharidusõppele kavandatud kujul. Sellega kaasneksid juba täna oluliselt alarahastatud kutseharidussüsteemi ülalhoidmiseks veelgi suuremad kulud. Lisaks ei aitaks kavandatav reform meie hinnangul kuidagi vajaliku kvalifitseeritud tööjõu taastootmisele kaasa. Pigem vähendaks põhikooli lõpetajate motivatsiooni kutsehariduses õpingute jätkamiseks.
Mööname, et on valdkondasid kus 4-aastased kutsehariduse õppekavad on põhjendatud (IT valdkond). Sellised õppekavad peaksid tekkima eelkõige tööturu vajadusi silmas pidades tööturu esindajate ja haridussüsteemi koostöös. Mitte aga üleüldise kohustusena kõikides kutseõppe valdkondades.
Esiteks toob õppekavade pikendamine 1 aasta võrra meie hinnangul kaasa kordades suuremad lisakulud, kui reformi kavandajate poolt hinnatud 9,7 mln. eurot aastas.
Teiseks eeldab 4-aastasele kutsekeskharidusõppele valdav üleminek kutsehariduses olulisel määral õppekohtade juurde loomist (kutsekeskhariduses kuni 1/3), mis omakorda suurendab õpetajate defitsiiti, millega on juba tänaseks kriitiline piir ületatud.
Kolmandaks ei tagaks meie hinnangul valdav 4-aastasele kutsekeskharidusõppele üleminek reformikavaga seatud eesmärke muuta kutsekeskharidus konkurentsivõimelisemaks ja vähendada haridussüsteemist väljalangejate arvu. Vastupidiselt – arvame, et see pigem suureneks katkestajate arv kutsekoolides. Ehitusvaldkonna kutse andjatena kutsekoolides lõpetajatele kutseeksamite korraldamisel puutume iga-aastaselt kokku probleemiga, kus suur osa kutseõppuritest pole suutelised kutseeksami raames lahendama ka lihtsamaid ülesandeid. Üldlevinud hinnang puuduliku sooritustasemega kutseõppijatele on, et üldhariduskoolis põhikooli astmel pole põhiharidust sisuliselt omandatud. Loomulikult on sellistele kutseõppijatele ehitusvaldkonna kutsealade tehnoloogiliste oskuste ja teadmiste omandamine problemaatiline. Leiame, et üheks oluliseks kutseõppest väljalangemise või madalate eksamitulemuste põhjuseks ei ole mitte liiga lühike kutseõppe kestus (3 aastat), vaid pigem põhikooli lõpetamisel põhiharidustaseme sisuline mitteomandamine.
Samuti suur osa (˃15%) kutseõppijaid langeb kutsekeskharidusõppest välja ka III kursusel, kusjuures väljalangemise peamine põhjus pole mitte õpisuutmatus, vaid soov tööle siirduda.
Rõhutame, et valdav osa (75%) 3-aastase (kutseala) tasemeõppe lõpetajatest sooritavad kutseeksamid siiski edukalt ja on tööturule igati oodatud. Mistõttu oleks üldise 4-aastase kutsekeskharidusõppe kehtestamine ka edukate lõpetajate suhtes (kellest ≈ 90%-l puudub reaalne soov edasiõppimiseks ja kõrghariduse omandamiseks) ebaproportsionaalne.
Selleks, et tagada paremad võimalused kutsekeskhariduse omandajatel edasiõppimiseks ja kõrghariduse omandamiseks, oleks kindlasti otstarbekam luua kõrgkoolide juurde tasuta õppekohtadena 1-aastased ettevalmistavad kursused, mille läbimisel on vastavalt valitavale õppesuunale võimalik (läbi valikainetes täiendusõppe) sisseastumiseks vajalik lävend täita.
Lisaks kaasneb ühe õppeaasta kohustusliku lisamisega oht, et soovitud valikut pärast põhikooli kutseõppesse siirdumiseks ei tehtagi, kuna gümnaasiumiastmes (3 aastat) edasi õppida tundub ratsionaalsem valik, mis kokkuvõttes pigem pärsiks kutsekeskhariduse konkurentsivõimet keskharidusega võrdluses.
Ühe ohuna 4-aastasele kutsekeskharidusõppele üleminekul näeme ka, et kuna õppekohtasid on neljanda aasta arvelt koolidesse juurde vaja, siis hakatakse selle arvelt 1-aastast kutseõppe tasemeõppe vastuvõttu (nn täiskasvanuõpe) piirama.
Täna on ehitussektori tööturu seisukohalt kõige väärtuslikumad just need kutsekoolide lõpetajad, kes sisenesid kutseharidusse 1-aastasele kutsehariduse tasemeõppele pärast gümnaasiumi lõpetamist.
Kinnitame, et valdavas osas ehitusvaldkonna kutseid/ameteid on gümnaasiumide lõpetajatel võimalik ka 1-aastase tasemeõppe raames omandada. Ettevõtjate hinnangul on nende lõpetajate kutseeksamite tulemused, teadlikkus ja valmisolek tööturule siirdumiseks oluliselt kõrgemal tasemel, mistõttu oleks 1-aastase tasemeõppe piiramine nende arvelt ehitussektori tööturule pigem negatiivse mõjuga.
Eeltoodust lähtuvalt teeme ettepaneku mitte kohustada koole üle minema 4-aastastele kutsekeskhariduse õppekavadele, vaid jätta valikuvõimalus 3-või 4-aastaste õppekavade vahel otsustamiseks koostöös koolide ja valdkonna tööturu esindajatega.
Vanu ja uusi kutsekeskhariduse õppekavu tuleks igas õppekavarühmas vähemalt ühe stuudiumi jooksul paralleelselt rakendada, kuni on võimalik läbi viia pilootõppekavade rakenduvuse laiapõhjaline analüüs ja mõjude hindamine. Tulemused saab määruse „Kutsekeskhariduse riiklik õppekava“ ja/või teiste asjakohaste õigusaktide muutmise vajaduse ilmnemisel aluseks võtta. See tagaks kutseharidussüsteemi jätkusuutlikkuse ka negatiivsete analüüsitulemuste korral (et poleks vaja kogu kutseharidussüsteemi taas nullist üles ehitada).
Eeltoodut arvesse võttes tuleks uued riiklikud õppekavad lõimida selliselt, et esimene õppeperiood koosneks ühistest õppemoodulitest, eeldades, et ka vastuvõtt toimuks ühistel alustel. See võimaldaks ühise õppeperioodi jooksul välja selgitada õppijate reaalsed võimekused, võimalused ja soovid õpingute edasiseks jätkamiseks kas 3-aastases kutsekeskhariduse tasemeõppes või 4-aastases rakenduskeskharidusõppes. Kindlasti aitaksselline lähenemine kaasa ka õppekorralduse ressursitõhususele.
Koolivõrgustiku korrastamine ja selle raames Tallinna Ehituskooli liitmine
Tallinna Polütehnikumi, Tallinna Tööstushariduskeskuse ja Tallinna Lasnamäe Mehaanikakooliga, mille tulemusena moodustuks üks kool – Tallinna IT- ja Tehnikakolledž.
Ehitussektori tööandjate esindajad (ettevõtjate, nende organisatsioonide, kutse- ja erialaliitude esindajad) ei nõustu Tallinna Ehituskooli (TEK) liitmisega kavandatud kujul. Leiame, et vähemalt Tallinna Ehituskool (TEK) peaks ka edaspidi iseseisva koolina jätkama. Kuna tegemist on Eestis ainulaadse, ainult ehitusvaldkonna kutseõppele spetsialiseerunud kooliga, mistõttu selle liitmine kobarkooliga ehitusvaldkonna kutseõppe kulutõhususele ja kvaliteedi parandamisele kuidagi kaasa ei aitaks. Lisaks on Tallinna Ehituskooli õppekohtade täituvus aastate lõikes juba niigi olnud üle 95 %. Seetõttu ei kaasneks koolide liitmisega ei tõhusamat õppekorraldust ega ka kutseõppe paremat kvaliteeti.
Oleme nõus, et liigset dubleerimist samadel õppekavadel erinevates koolides tuleks vähendada. Selle asemel, et liita valdkonna tippkool (TEK, kus aastas lõpetab kutsega üle 100 ehitaja) kooliga, kus ehitusala kutseõpe täna on marginaalne. Pigem tuleks koondada kogu ehitusvaldkonna kutseõpe Tallinnas just Tallinna Ehituskooli alla, mis tagaks valdkonna juhtivkoolis kindlasti parema kvaliteedi ja tõhusama õppekorralduse. Lisanduvate õpperühmade arvelt suureneva õppekohtade vajaduse korral võiksid lisanduvad ehitusvaldkonna õppekavad asendada tööturu jaoks vähemvajalikke erialasid, mida Tallinna Ehituskoolis õpetatakse.
TEK on asutatud 1947. aastal ja sellest ajast katkematult koolitanud ehitusvaldkonna oskustöötajaid Eesti tööjõuturule. TEK on aastate jooksul välja kujunenud tugev, koostöine ja eesmärgile pühendunud õpetajaskond, omad traditsioonid, arvestatav õppebaas ehituserialade õpetamiseks ja tugeva koolitaja imago ehitusvaldkonnas. Iseseisva koolina saab TEK keskenduda täielikult ehitussektori vajadustele, pakkudes spetsialiseeritud ja kvaliteetset koolitust, mis vastab tööandjate ootustele.
Liitudes suurema kutseõppeasutuse koosseisu kaasneb kindlasti oht, et ehitusvaldkond kaotab selles oma prioriteetsuse. See omakorda mõjutab ressursside jaotust, kus enam vahendeid suunatakse atraktiivsemate õppekavarühmade töö rahastamiseks. Ilmselgelt jääb ehitus kui olulist ruumi- ja materjalivajadust eeldav valdkond suures kutsõppekeskuses marginaalseks õppevaldkonnaks.
Tallinna Ehituskoolis töötavad ehitusvaldkonna kutseõpetajatena tunnustatud spetsialistid, kes on panustanud ehitusvaldkonna kutseõppe arengusse kooliüleselt, olles kaasatud valdkondlike kutsestandardite väljatöötamises ning juhtfiguurideks õppekavade arendamisel. Kaasav juhtimiskultuur ja tugev meeskonnatunnetus on aidanud kaasa õppijasõbraliku ja efektiivse koolikeskkonna loomisele. Mis omakorda on olnud soodsaks pinnaseks meie õpilaste edukusele erialaste õpingute läbimisel ja ehitusalaste oskuste omandamisel.
Kooli liitmine teiste õppeasutustega toob kaasa muudatusi personali koosseisus ja juhtimises, mis põhjustab ebastabiilsust õpetajate, teiste haridustöötajate ja õpilaste seas. See omakorda võib mõjutada negatiivselt õpetamise kvaliteeti ja kooli üldist atmosfääri.
TEK on Eesti Ehitusettevõtjate hinnangul Eesti kutseharidussüsteemis kõige efektiivsem ehitusvaldkonna oskustöötajate (tase 4) koolitaja. Iseseisvana säilitab kool oma maine ja usaldusväärsuse. See on oluline nii koolis töötavate õpetajate, kooli õpilaste kui ka koostööpartneriteks olevate tööandjate jaoks.
TEK on pidevalt kohandanud oma õppekavasid vastavalt ehitusturul toimuvatele muutustele. Iseseisvana saab kool jätkuvalt reageerida kiiresti muutuvatele nõudmistele ja säilitada oma paindlikkuse.
Suurema kutseõppeasutuse ühe mitteprioriteetse valdkonna osana eksisteerimine piiraks kindlasti ka võimet pakkuda spetsiifilist ja kohandatud õpet vastavalt ehitusvaldkonna eripärale. Seeläbi väheneks ka lõpetajate konkurentsivõimet tööturul. Samuti lisandub koolide liitmisel asjatut bürokraatiat, mis vähendab TEK paindlikkust ja võimet reageerida ehitussektori arengutega kaasnvatele muutustele ning vajadusele kaasajastada õppekorraldust.
Koolide liitmisega kaasnevad ohud:
- Suures ühendkoolis tekib konkurents ressursside ja tähelepanu pärast, kus ehitusvaldkond peab võistlema IT, mehhatroonika jt valdkondadega, mis on potentsiaalsete õppijate seas enam eelistatud.
- Liitmise järel väheneb otsesuhtlus tööandjatega, kuna otsustused tehakse suures ühendkolledžis, kus ehituserialad on vaid üks osa üldisest süsteemist.
- Mida kaugemal on otsustamine ja juhtimine, seda aeglasemalt reageeritakse tööturu vajadustele.
Iseseisva Tallinna Ehituskooli kui ehituserialade õpetamisele spetsialiseerunud õppeasutuse säilimine on tööturu vajaduste seisukohast õigustatud ja vajalik. Leiame, et kutseharidusreformiga seatud eesmärkide saavutamine on võimalik ka ilma Tallinna Ehituskooli kobarkooliga liitmiseta. Vajalikud muudatused saab ellu viia koostöös tööandjatega, parandades erialade õpetamise sisulist kvaliteeti ja koostööd, mitte aga administratiivse sundliitmise kaudu.
Kutse- ja erialaliidud:
- Eesti Ehitusettevõtjate Liit
- Eesti Taristuehituse Liit
- Eesti Kinnisvara Korrashoiu Liit
- Eesti Puitmajaliit
- Eesti Katuse ja Fassaadimeistrite Liit
- Eesti Betooniühing
- Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liit
- Viimistlusmaterjalide Paigaldajate ja Tarnijate Liit
