Eesti Kunstiakadeemia uus rektor Hilkka Hiiop astub ametisse ajal, mil poliitiline õhustik säriseb kärpekavadest ning võimuerakondade retoorikas jääb kõlama vajadus raha teenida, mitte seda kulutada. Kuidas loodab vastne rektor EKA sellest vastuolulisest olustikust võimalikult väikeste kadudega läbi juhtida?
Eesti Kunstiakadeemia (EKA) rektori ametisse astuval Hilkka Hiiopil tuleb tegelema hakata väljakutsetega, milles üks olulisemaid on poliitringkondades tuure koguv debatt, et ülikoolid peaksid ise hakkama rohkem raha teenima. Sisuliselt tähendab see lihtsalt leebemas väljenduses kõrghariduse tasuliseks muutmist. Hiiop kinnitab, et ise on ta selle kehtestamisele vastu, kuigi erinevates ringkondades on õppemaksu üle viimasel ajal tulnud palju diskuteerida. Ta nimelt leiab, et õppemaks, olgu siis kasvõi vaid 500 eurot semestri kohta, toob pigem kahju tudengitele kui kasu ülikoolile.
Teise probleemina on Hiiop juba varasemalt välja toonud asjaolu, et kõigi erialade – ennekõike nende, mil puudub majanduses konkreetne rakenduslik väljund – lõpetajaid ei pruugi ees oodata hästitasustatud töökohad. Aga kuigi praegu on olukord selles osas keeruline, loodab Hiiop, et tulevikus muutub humanitaarvaldkonna, sh visuaalkultuuri roll ühiskonnas senisest olulisemaks ja selle ala spetsialistid leiavad ka rohkem rakendust.
Loetellu tuleb lisada veel lahendamist vajav EKA-t kroonilisena painav ruumipuudus, mis peaks leevendust saama siis, kui Kotzebue tänava ja Põhja puiestee kvartalis õnnestub välja ehitada kolmest majast koosnev kunstiakadeemia linnak.
Erialalt on Hilkka Hiiop muinsuskaitsja ja restauraator, siiani töötas ta EKA kunstikultuuri teaduskonna dekaanina ning oli aastast 2017 selle teaduskonna muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna professor.
Küsimustele vastab Hilkka Hiiop.
Kui palju jääb olukorda arvestades rektori ametis kõikvõimaliku administratiivse tegevuse kõrval aega tegeleda otseselt õppetöö ja akadeemilise tööga?
Loengute lugemist ma kavatsen jätkata, aga tudengite praktikate juhendamist ehk n-ö tellingutel olemist jääb paratamatult vähemaks. Ega täpselt ju ette ei tea, kuidas jõudu jätkub, aga tahan maksimaalselt panustada tudengitega koosolemisele ja teha ikka ka erialast tööd, ent on selge, et prioriteet peab ikka olema rektoritööl.
Kuidas avalikkusele seletada, et EKA-t, ka pärast uude majja kolimist, vaevab ikkagi ruumipuudus?
Kui ruutmeetritesse ümber arvestada, siis nüüd on meil ikkagi vähem ruumi, kui vanas majas. Rääkimata sellest vahepeal linna peal laiali olemisest. Ja kuigi ruumi on vähem, on EKA õppetegevus laienenud. Kunstiakadeemia tudengite õpetamise ruumivajadus on suurem kui mõnel teisel ülikoolil, sest sageli ei toimu õppetöö klassikalises auditooriumis, vaid tarvis on teistsuguseid ruume, stuudiopindu jmt, näiteks installatsiooni, maali või minu enda valdkonna restaureerimise õpetamiseks. Nii et ruumipõud oli selge kohe, kui uude majja kolisime.
Kuidas seda piltlikult öeldes vihma käest räästa alla sattumise olukorda siis annab parandada?
Pean ütlema, et me oleme kõigele vaatamata oma uue maja üle väga õnnelikud. Aga jah, ka senine rektor Mart Kalm on ruumiprobleemiga kogu oma ametiaja jooksul tegelenud. Hiljuti avasime Kotzebue 10 nn Valge maja, mis saab peamiselt monumentaalkunsti ateljeeks, aga kus on lisaks ka mõned teaduslaborid. Pikalt on linnavalitsusega käinud läbirääkimised Kotzebue ja Põhja puiestee nurgapealse krundi kasutamiseks, see protsess jätkub ja ega ei ole nii, et tuleb uus rektor ja hakkab kohe ehitama. Tegemist on protsessiga, mis algas enne mind ja ilmselt ka ei lõppe minu ametiajal.
Kui suurena tunnetate kärpekääride survet eraldi EKA-le või ülikoolidele üldse selles osas, et nüüd tuleb hakata kõvasti kokku hoidma?
Ma jään sellele vastates natuke ümmarguseks, sest ei ole nendesse asjadesse veel kuigi sügavuti sisse vaadanud. Tänavuse aasta eelarve on meil olemas ning selles otseseid kärpeid ei ole, küll aga on lubatud eelarve tõus oluliselt väiksem kui 2022. aastal sai halduslepingus riigiga kokku lepitud. Me nimetame seda kasvukahanemiseks. Aastal 2026 peaks selline suund jätkuma, aga nagu me näeme, võivad need plaanid iga päevaga muutuda. Kui mõne aasta eest rektorite nõukogu tõdes, et ülikoolide rahastamine on ajale totaalselt jalgu jäänud, siis ega niikuinii, see rahastuse tõus, mis paar aastat on toimunud, on pigem järeleaitamine. Mis tähendab, et me ei saa majanduslikult kasvada, vaid täidame seda sügavast finantskriisist jäänud musta auku.
Seal siis ka need jutud, et ülikoolid peaksid ise ühel või teisel moel raha teenima ehk siis kõrgharidus võiks olla tasuline? Räägitud on umbes 500 eurost semestri või õppeaasta kohta või et bakalaureusetudeng kataks 25% oma õpingu kuludest ise.
Omatulu teenimise all peetaksegi enamasti silmas seda, et üliõpilased maksavad hariduse saamise eest. Räägitakse justkui tudengi halduskulude katmisest ja jutuks on olnud erinevad summad. Ülikoolid on sellele vastu, kusjuures eriti valusalt puudutaks see valdkondi, mis ei ole lineaarselt seotud tööturu ja ettevõtlussektori nõudlusega. Ehk siis kõige laiemalt humanitaarvaldkond, aga eriti kunstid. 500 eurot, mis võib näida küllaltki tühisena, on selles vaates ikkagi suur raha. Teine küsitavus on selle raha kogumisega kaasnev halduskoormus, mis võib saadava kasu ära nullida.
Kuivõrd te pikalt kunstiakadeemias töötanuna tunnetate ühiskondlikku või poliitilist survet, et rahvamajandus vajab ennekõike insenere, oskustöölisi jt praktikuid, kes majanduskasvu panustavad?
Oluline on teadvustada, et kunstiakadeemia õpetab väga erinevaid erialasid ja suurem osa nendest ongi suunatud rakendusliku hariduse andmisele. Näiteks üle poole tudengitest õpivad disainiteaduskonnas, kus erialadena on näiteks digitootedisain, ringdisain, sotsiaalne disain, graafiline disain, lisaks arhitektuur, muinsuskaitse jne – kõik väga praktilised erialad. Nende puhul on tööturg selgelt teistsugune kui vabade kunstide puhul. Loomulikult tekib küsimus, kus või milline see maalikunstniku tööturg siis peaks olema. Aga ma usun, et see noor inimene, kes läheb vabasid kunste õppima, on ise juba piisavalt nutikas, et adekvaatselt hinnata kaasaegseid väärtusi, inimeseks olemise väärtust, ja kõike seda, mille poole ühiskond tulevikus liigub.
Kui palju on EKA huvides ja võimuses anda oma erialadele suuremat rakenduslikkust?
Arvestades, et tehisintellekt teeb meeletut pealetungi, mis seab varsti küsimuse alla need praegused nn rentaablid erialad, sest AI võtab need lihtsalt üle. Täna on meil insenere väga vaja, aga äkki homme teeb tehisaru meie eest kogu inseneeriatöö ära? Nii esitamegi üha sagedamini küsimuse, milline saab tehisintellekti kõrval olema inimese roll. Ja siis jõuamegi humanitaariaerialade juurde, mille hulka kuuluvad ka kunstid. Võib-olla sellel on suurem tulevikupotentsiaal, kui me täna üldse oskame arvata. No ja eks lõpuks pragmatismi ja idealismi joon on kõigil inimestel, nii ka meie tudengitel, väga individuaalselt paigas.
EKA õppeprojektidesse on tulnud sisse selline mõiste nagu visuaalkultuur. Kuidas see võiks panustada kasvõi nende kunstierialade suuremasse rakenduslikkusesse?
Ja, tõepoolest. Näiteks linnaruumi planeerimises, kus ei osale ainult arhitektid, tehakse seda juba praegu. Siia alla käib ka näiteks erinevate protsesside disainimine. Disain üldse on täna oluliselt laiem valdkond, kui varem. Visuaalkultuuri õppinud inimesel, isegi, kui ta läheb tööle hoopis mõnda teise valdkonda, on loodetavasti loomingulisuse taju keskmisest kõrgem. Ja mina küll usun, et tulevikus saab loominguline ja miks mitte ka visuaalkultuuriline mõtlemine paljudel elualadel senisest märksa suurema rolli. EKA rektorina ma tahaks küll mõelda, et kogu n-ö kunstiväljal saab tulevikus olema väga suur osatähtsus sellistes valdkondades, mida me praegu ei oska isegi ette näha.
Kuidas EKA arhitektuuriõpe erineb näiteks tehnikaülikoolis antavast õppest?
EKA-s võiks olla prevalveerivam võib-olla tulevikku suunatud arhitektuuriline mõtlemine, TalTechis aga rohkem inseneeria-kesksem olevikku suunatud lähenemine, iseasi, kas see ka nii on. Ja EKA-s liigutakse üha enam avaliku ruumiga tegelemise suunas, olgu see siis linnaruum, hoone ruum või mingi muu ruum, mida inimene kasutab.
Hakkame aru saama, et meil pole vaja lõputult uusi maju, majad on meil juba olemas. See on üks kestliku mõtteviisi alustaladest – pole tarvis toota juurde uusi asju, kui need on meil juba olemas. Kunstiakadeemia suur eelis ongi selles, et meil on nii arhitektuuriõpe kui ka muinsuskaitseõpe. Ja need liiguvad järjest rohkem käsikäes, selleks, et tegeleda olemasoleva kohandamisega muutuvate vajadustega, aga ka selleks, kuidas sobitada uus vanaga.
Kas EKA-st võiks tulla spetsialist, kes aitaks sobitada maastikule praegu palju kõneainet pakkuvad tuulepargid nii, et nad häiriksid võimalikult vähe inimesi, loodust, vaateid ja miljööd?
Kui te küsite konkreetset nime, siis seda ma muidugi ei tea. Aga meil on maastikuarhitekti õpe ja maastikuarhitekt sellega just tegelebki. Tegelikult kõik sellised küsimused eeldavad siiski märksa interdistsiplinaarsemat lähenemist, nii et seesama maastikuarhitekt võikski teemat koos disaineri, muinsuskaitsja, aga ka psühholoogi, füüsiku, inseneri jt spetsialistidega käsitleda. Tänase teaduse võti ongi koos töötamise oskuses, mitte ainult EKA sees, vaid ka väljaspool.
Kui palju kaasatakse kunstiakadeemiat, selle spetsialiste ühiskondlikesse protsessidesse, aruteludesse, küsitakse eksperthinnanguid? Muinsuskaitses või näiteks nõukogudeaegsete sümbolite küsimuses?
Ikka, EKAkate hulgas on väga palju ühiskondlikke arvamusliidreid. Nüüdki käib EKA osalusel arutelu selle üle, mida ja kuidas teha Tehumardi monumendiga. Eks ikka selle ja teistegi debattide puhul on poliitikutel oma agenda, aga me siiski püüame oma, ehk klassikalistest mõneti teistsuguseid, lahendusi pakkuda, et kasvõi nende nõukogudeaegsete mälestusmärkide puhul käituda kuidagi mõistlikumalt kui lihtsalt maapealt pühkimine. Ma ise konservaatorina eelistan ka nn pööratavaid lahendusi.
Minu jaoks on isegi olnud heas mõttes üllatus, kui palju tuleb poliitikute ja ametnikega ette intelligentset ja konstruktiivset debateerimist, iseasi, kas need tegudeni jõuavad. Lõppeks me peaksime tugeva eneseteadliku ühiskonnana suutma toonasest ideoloogiast üle olla, mida nõukogudeaegne kunst endas tihtilugu kannab.
Meil on käimas ka üks kultuuriministeeriumi rahastatud teadusprojekt, kus EKA inimesed pakuvad kunstilisi lahendusi meie n-ö raskele ja vastuolulisele pärandile.
Milline võiks olla riigi roll, et näiteks hangete kaudu saada oma projektidesse rohkem intelligentset, ka kultuurialast kaasatust?
Ma tahan väga uskuda nn targa riigi olemasolusse ja toimivusse. Arhitektuurivaldkonna riiklikel tellimustel on näiteks nn protsendikunsti nõue. Seda on nüanssides küll kritiseeritud, kuid suures pildis on see ju väga positiivne. Sest just nõnda saab majandusele ehk mitte otsest kasu tootev visuaalkultuur panustada ka praktilisse teostusse, arhitektuuri, hoonetesse. Rohkem usaldust, teadlikku tegevust ja siis saaks riik ja meie kõik tunda uhkust oma visuaalkultuuri üle.
Aga ometi, Tallinna linnavõim, oma ülipüüdlikkuses, paigaldab saja meetri peale 12 ühesugust liiklusmärki või värvib tänavad punaseks, lootuses aastakümnete jooksul väljakujunenud linnaruumi üleöö kaasaegseks muuta.
Eks need odava populaarsuse võitmise püüdlused löövad vahetevahel välja, aga ma nii väga kriitiline ka ei ole ega alahinda linnavalitsuses ametis olevate erialaspetsialistide panust linnaruumi kujundamisel. Tõsi, protsessid võtavad teinekord arusaamatult palju aega, aga näiteks Vana-Kalamaja tänaval saavutati just selline tulemus, mida me kvaliteetselt linnaruumilt ootame ja eeldame ning mida me nüüd kõik naudime. Kui neid häid projekte lisandub, siis jäävad ka need nähtavale ning esile kerkib tark ja hea linn. Kusjuures paljude käimasolevate projektide taga on ju EKA vilistlased.
Milliste prioriteetidega plaanite kunstiakadeemiat oma ametisoleku ajal arendada?
Esiteks seisab meil ees Kotzebue ja Põhja puiestee nurgamaja projekteerimine ja ehitamine, mida me ei käsitle pelgalt ühe hoone rajamisena, vaid võtame seda ka kui linnaruumi kujundamist. Tulevikus võiks EKA kvartalist saada kunstiakadeemia linnak, kus kõigil on hea olla. Sõna otseses mõttes tahame, et kunst, mida EKA-s luuakse, liigub tänavatele ja hakkab suhtlema linnakodanikega. Plaan on mitte mõelda vaid ühele majale, vaid suurelt mõelda. Ja mis EKA-sse puutub, siis soovin teha kunstiakadeemia ka väljapoole rohkem nähtavaks. See käib ka meie õppejõudude ja tudengite kohta – et nad suhestuksid rohkem meie ühiskonnaga ning vastupidi, et saaks tekkida vastastikune harmooniline läbikäimine.
