Eesti ühe suurema tööhõivega majandussektori tööandjate esindajana nõustume reformi kavandajatega, et Eesti kutseharidussüsteemi ja selle toimivust tuleb tööturu vajadustest lähtuvalt kaasajastada ja tõhustada, siiski tooks reform praegu kavandatud kujul kaasa palju probleeme. Enne otsustamist on vaja läbi viia põhjalik mõjuanalüüs.
Eesti tööturg on jõudnud seisu, kus tööealine elanikkond on pikaajalises kahanemistrendis ja kus järjest kasvab vajadus kvalifitseeritud tööjõu järele. Tööandjatena tunnetame üha teravamalt, et Eesti haridussüsteem ei suuda kvalifitseeritud tööjõu taastootmise vajadusi täita.
Ühest küljest on see seotud kutsehariduse kohati madala populaarsusega (noored pole huvitatud füüsilist tööd hõlmavaid ameteid õppima), teiselt poolt on see seotud kutseõppe kvaliteedi ja katkestajate suure osakaaluga.
Ühineme seisukohaga, et olukorra parandamiseks vajaksid kavandatava reformi käigus olulist muutmist nii kutsehariduse rahastamismudel ja koolivõrgustik, aga kindlasti ka kutsehariduse sisuline ülesehitus. EEEL nõustub suures osas kavandatava reformiga seatud eesmärkidega, kuid samas ei saa nõustuda kõikide reformi läbiviimiseks kavandatavate abinõude ja meetmetega esitatud kujul, mis meie hinnangul ei tagaks reformikavas seatud eesmärkide täitumist.
Üleminek 4-aastasele kutsekeskharidusõppele: kas õigustatud?
Kavandatava reformi meetmetest kõige ressursimahukamaks hindame üleminekut 4-aastasele kutsekeskharidusõppele, mille tulemusena muudetakse väidetavalt kutseharidus atraktiivsemaks ja kutsekoolides õppijad saavad lisaks kutseomandamisele ka konkurentsivõimelise keskhariduse (4-aastane õpe).
Väidetavalt looks see omakorda paremad võimalused kutsekeskhariduse omandajatel edasiõppimiseks ja kõrghariduse omandamiseks. Vajalikku muudatust põhjendatakse ka asjaoluga, et koolikohustusliku ea tõstmine 18. eluaastani või kutse omandamiseni aitab selgelt kaasa sellele, et haridussüsteemist väljuks ja tööturule jõuaks rohkem kutseoskustega inimesi.
Ehitussektori tööandjate esindajana ei poolda Eesti Ehitusettevõtjate Liit 4-aastasele kutseõppele kohustuslikku üleminekut esitatud kujul. Leiame, et nii ressursimahukate meetmete kavandamisel tuleks eelnevalt põhjalikult analüüsida kavandatavate meetmete rakendamisega kaasnevaid kõiki mõjusid.
Mõjusid tuleb põhjalikult hinnata
Tänase seisuga pole reformi kavandajad vähemasti ettevõtjate esindajatele reformiga kavandatavate tegevustega/meetmetega kaasnevate mõjude osas veenvat analüüsi esitanud.
Muu hulgas tuleb arvestada allolevate mõjudega:
- Esiteks tooks kavandatav meede väga selge vajaduse luua tasemeõppes täiendavaid õppekohti põhikoolilõpetajatele, millega kaasneks oluliselt suurem koolituskulu (kuni 30%) ühe õppija kohta.
- Teiseks suurendaks see oluliselt vajadust nii kutseõpetajate kui üldharidusainete õpetajate järele, keda haridussüsteemis juba täna napib. Oleme ju olukorras, kus õpetajate keskmine vanus Eestis on 55–64 aastat, mistõttu võiks rohkem kui kolmandik Eesti õpetajatest lähema kümne aasta jooksul soovi korral pensionile jääda.
- Kolmandaks, ühtse keskharidusstandardi väljatöötamine üld- ja kutsekeskhariduse lõimimise eesmärgil on pikemas perspektiivis kindlasti oluline, kuid täna ehk veelgi olulisem on põhiharidusstandardi (kohustusliku lävendi) sisuline kehtestamine ja selle sidumine koolikohustusliku ea tõstmisega 18. eluaastani põhikooli lõpetajatele.
Ehitusvaldkonna suurima kutse andjana (aastast 2002) kutsekoolide lõpetajatele kutseeksamite korraldamisel puutume iga-aastaselt kokku probleemiga, kus suur osa kutsekeskhariduse õppekavadel lõpetajatest ei ole suutelised kutseeksami raames lahendama näiteks ka lihtsamaid mahuülesandeid
(5. klassi matemaatika) ja üldlevinud hinnang puuduliku sooritustasemega kutseõppijalele on, et üldhariduskoolis põhikooliastmes pole põhiharidust sisuliselt omandatud.
Loomulikult on sellistele kutseõppijatele ehitusvaldkonna kutsealade tehnoloogiliste oskuste ja teadmiste omandamine problemaatiline, mistõttu jäävad kutseeksamite tulemused tihti puudulikuks.
Täna on probleemiks õppe sisu, mitte selle kestus
Ülaltoodule tuginedes leiame, et üheks olulisemaks kutseõppest väljalangemise või madalate kutseeksamitulemuste põhjuseks ei ole mitte liiga lühike kutseõppe kestus (3 aastat), vaid põhikooli lõpetamisel põhiharidustaseme sisuline mitteomandamine, mis muudab järgmisel haridustasemel hariduse/kutsekeskhariduse omandamise ülimalt keeruliseks.
Tulemuseks on õpivõlgnevused, motivatsiooni langus, tundidest puudumine/koolikorra rikkumine ning lõpuks õpingute katkestamine.
Lisaks halvavad nõrkade õpitulemustega õppijad tihti ka ülejäänud õppijate õppeprotsessi, sest kutseõpetajatel kulub kogu tähelepanu ja keskendumine just nende järeleaitamiseks, mis muudab kogu õppekorralduse ebatõhusaks.
Ettepanek: kehtestame põhiharidusstandardi
Eeltoodust lähtuvalt oleks meie ettepanek kehtestada põhiharidusstandard (sisuline) ja siduda see koolikohustusliku ea tõstmisega 18. eluaastani põhikooli lõpetajatele, mitte jättes üldhariduse „praagist“ tulenevaid riske ja sellega kaasnevaid negatiivseid mõjusid kutsekoolide kanda.
Ettepaneku mõte seisneb selles, et põhihariduse omandamiseks peavad õppijad täitma põhiharidusstandardiga kehtestatud üldhariduslikud kriteeriumid ja põhikooli kohustus kehtib kuni põhihariduse sisulise omandamiseni või kuni 18. eluaastani ja juhul, kui õppija omandab põhihariduse (saavutab lävendi) enne 18. eluaastat, siis laieneb üldine koolikohustus kuni 18. eluaastani kutseõppes või järgmisel haridustasemel.
Ettepaneku rakendamise oodatavad tulemused:
- Kutsekeskhariduse tasemeõppesse sisseastujatel on tagatud kutsekeskhariduse omandamiseks paremad eeldused ja võimekus.
- Kindlasti väheneks tasemeõppes katkestajate osakaal.
- Kutseõppijate ühtlasem tase võimaldab õppeprotsesse optimeerida ja vähendab kutseõpetajate töökoormust (sh ületunde).
- Õppijad ja kutseõpetajad on tänu parematele õpitulemustele rohkem motiveeritud.
Võimaliku 4-aastase õppega seotud probleemid
Ehitussektori tööandjate esindajatena ei pea me üldisele 4-aastasele kutsekeskharidusõppele üleminekut otstarbekaks. Valdav osa (70–75%) 3-aastase (kutseala) tasemeõppe lõpetajatest sooritavad kutseeksamid siiski edukalt ja on tööturule igati oodatud, mistõttu oleks üldise 4-aastase kutsekeskharidusõppe kehtestamine (katkestajate osakaalu vähendamiseks) ka edukate lõpetajate suhtes (kellest ≈90% puudub reaalne soov edasiõppimiseks ja kõrghariduse omandamiseks) ebaproportsionaalne.
Selleks, et tagada paremad võimalused kutsekeskhariduse omandajatel edasiõppimiseks ja kõrghariduse omandamiseks, oleks kindlasti otstarbekam luua kõrgkoolide juurde tasuta õppekohtadena 1-aastased nn 0-kursused, mille läbimisel on vastavalt valitavale õppesuunale võimalik (läbi valikainetes täiendusõppe) sisseastumiseks vajalik lävend täita. Meetme rakendamisel võiks kaaluda näiteks inseneriakadeemia kaasamist.
Mõistame, et on õppevaldkondi, kus ka 4-aastased tasemeõppekavad on põhjendatud, kuid leiame, et see pole üldisele 4-aastasele kutsekeskharidusõppele kohustuslikuks üleminekuks piisavaks argumendiks. Võimaldab ju ka tänane haridussüsteem 4-aastaste kutsekeskharidusõppekavade rakendamist kutsekoolides.
Leiame, et sellised õppekavad peaksid tekkima eelkõige tööturu (kutseandjad) ja haridussüsteemi (koolid) koostöös, mitte aga kohustuslikus korras kõikidele õppevaldkondadele. Lisaks kaasneb 1 õppeaasta kohustusliku lisamisega oht, et soovitud valikut pärast põhikooli kutseõppesse siirdumiseks ei tehtagi, kuna gümnaasiumiastmes (3-aastat) edasi õppida tundub ratsionaalsem.
Kutseõppeasutuste võrgu korrastamise ettepanekud EEEL-ilt
EEEL nõustub reformi kavandajatega, et kutseõppeasutuste võrgustik vajab korrastamist, kuid seejuures oleks vajalik meie kutsekoolide liitmise ja keskse juhtimise alla viimise asemel alustada vähemasti ehitusvaldkonnas koolivõrgu korrastamist kutsekoolide akrediteerimissüsteemi muutmisest, et välja selgitada kutseõppeasutuste tegelik valmisolek, suutlikkus ja õppekorraldust toetavad/mittetoetavad välised mõjutegurid. Eelnevaga seoses tuleks kaaluda (ehitusvaldkonna kutseõppes) õppekavarühma (ÕKR) põhise akrediteerimissüsteemi asendamist ÕKR-i sisese valdkondliku akrediteerimissüsteemiga.
Täna kehtiv süsteem võimaldab ehituse ÕKR-i akrediteeringu korral koolil avada tasemeõpet ükskõik millisel ehitusvaldkonna ÕKR-i kuuluval tasemeõppekaval (viimistlus, konstruktsiooniehitus, majatehnika, teedeehitus), mis hõlmavad endas üle 15 ehitusala kutsestandardi. Meie hinnangul valdaval osal kutseõppeasutustest (kus ehituserialasid õpetatakse) tegelikku võimekust ja ka eelduseid kõikides ehitusvaldkondades (konstruktsioon, viimistlus, majatehnika, teedeehitus) tasemeõpet korraldada pole.
Õppekavarühmasisene valdkondlik akrediteering ajendaks koole enam keskenduma oma erisustele/tugevustele ja seeläbi konkreetsele õppevaldkonnale. Nii saaksime kutseõppeks vajalikku ressurssi koondada ja võimekamatest koolidest (kellel on võimekus mitmetes ehituse ÕKR-i valdkondades tasemeõpet pakkuda) kujuneksid ehitusala juhtivkoolid/kompetentsikeskused.
Kindlasti aga tuleks koolivõrgustiku korrastamisel vältida kõige võimekamate ehitusala õpetavate kutsekoolide (näiteks Tallinna Ehituskool) liitmist suuremate kutseõppeasutuste koosseisu, millega kaasneks oht, et ehitusvaldkond kaotab selles oma prioriteetsuse, mis omakorda mõjutab ressursside jaotust ja kus enim vahendeid suunatakse atraktiivsemate õppekavarühmade töö rahastamiseks.
Koos akrediteerimissüsteemi muutmisega tuleks ehitusvaldkonna tasemeõppes läbi viia ka õppekavade põhjalik kuluanalüüs koolituskoha tegeliku maksumuse väljaselgitamiseks ja luua sellest lähtuvalt rahastusmudelis võimalus ka ÕKR-i siseseks õppevaldkondade indekseerimiseks. See võimaldaks koolitustellimuse kavandamisel (tööturu vajadustest lähtudes) koolitatavate erialade õppekohtade proportsioone paremini tagada. Kindlasti peame rahastusmudeli muutmisel esmatähtsaks ka kvaliteedikomponendi osakaalu suurendamist (näiteks Soome kutsehariduses on see 50%), mis motiveeriks koole rohkem turuvajadustele vastavat kvaliteetset kutseõpet pakkuma. Tänases rahastusmudelis see vajalikul määral ei toimi.
Samuti vajaks rahastusmudelis selgemalt eristamist tasemeõppe ja täiendkoolituste rahastamise alused (milles tuleks tööturule suunatud täiendkoolitusi rohkem väärtustada), et motiveerida mitmete nn „õhku täis“ tasemeõppekavade muutumist tööturu vajadustele sihitud täiendkoolituskavadeks. See aitaks nii aega kui rahalist ressurssi kokku hoida.
Kavandatavas reformis tuleks alustuseks selgitada õppevaldkondade ja erialade lõikes õppekohtade vajadus, seejärel saame kavandada koolivõrgustiku korrastamist ja viise selle läbiviimiseks.
Kutsehariduse reformiga planeeritud muudatused
Kavandatava reformi tegevuste lähtealuseks on Vabariigi Valitsuse tegevusprogramm 2023–2027
- Kohustusliku kooliea tõstmine 18. eluaastani (muudatus hakkaks kehtima juba 2024. aastal põhiharidust lõpetavatele õpilastele).
- 4-aastasele kutseõppekavale üleminek.
- Koolivõrgustiku korraldamine/ juhtkoolide määramine.
- Ühtse keskharidusstandardi väljatöötamine, et lõimida üld- ja kutsekeskharidus.
- Tasuta tasemeõppes õppimise piirangute kehtestamine alates 2025/26. õppeaastast.
Põhjendused, mis on esitatud muudatuste selgitamiseks:
- Muutunud taustsüsteem: tänane kutsehariduse korraldus pärineb aastast 2013. Aastal 2023 on reform hädavajalik muutunud maailmaga, sh nii ühiskonna, majanduse kui õppijate ootustega paremaks suhestumiseks.
- Õppimiskohustuse pikendamine loob väga selge vajaduse luua täiendavaid õppekohti põhikooli lõpetajatele ja muudab kutsehariduse konkurentsivõimeliseks alternatiiviks gümnaasiumiharidusele.
- Ühtsele keskharidusele üleminek eeldab kutsekeskhariduse ümbermõtestamist ning kooskõla ühtse keskharidusstandardiga.
- Eesmärk on muuta kutseharidus atraktiivsemaks – kutsekoolides õppijad saavad lisaks kutseomandamisele konkurentsivõimelise keskhariduse (4-aastane õpe).
Tänane seis
- 550–650 õppijat aastas ei jätka õpinguid peale põhiharidust.
- 350–450 õppijat aastas on kutsehariduse 1. aasta väljalangejaid.
- 100 õppijat aastas on üldkeskhariduse 1. aasta väljalangejad.
