Vana maja taastamine on aeganõudev ja kulukas, mistõttu valivad paljud lihtsama tee ning ehitavad vanale kohale uue maja. Vanal majal on aga oma lugu ja iseloom, mida uutel pakkuda pole.
Oleme vana maja omanikud – pole sirgeid nurki, tapeete ja erinevaid viimistluskihte on seina külge naelutatud kümmekond, põrandaliistud kinni löödud 9-sentimeetriste naeltega. Ka tehnosüsteeme jms on hulka keerulisem planeerida, kuna sajand tagasi lihtsalt elati teisiti ja selliste asjadega ei arvestatud. Samas on aegade kihtide lahti harutamises oma võlu – võib leida aegade kauguses joonistatud seinamaalinguid või imestada lillade ja roosade tapeedikihtide üle, mida esivanemad seina kleepisid. Kui neid asju vaatab pealt 2-aastane poiss, jäävad need sammud ja tegemised tema mällu edasi elama.
Kas kõik teeme tõesti ise?
Ka vana maja puhul seisavad inimesed valiku ees: kas teha kõik ise või palgata mõni ettevõte-remondimees. Kõike ise tehes tuleb remondieelarve kindlasti väiksem, kuid kas tulemus saab parem ja lõppkokkuvõttes odavam, on iseküsimus.
Siit ja sealt on tuttavad proovinud kätt torutöödega ning lõpetanud kokkuvõttes mittetoimiva haisulukusüsteemiga või siis mittetöötava tulekolde või ventilatsioonisüsteemiga, kust rasvalõhna tuppa tagasi lööb.
Infot ja nõuandeid erinevatest ehitusalastest gruppidest saab küll kamaluga, kuid õiget vastust välja peilida ei pruugi olla sugugi lihtne – nii nagu iga asja esimest korda ette võttes, võib üsna kergesti tekkida valearvestus ja mõne töölõigu peab uuesti tegema.
Niisiis otsustasime, et las iga kingsepp teeb oma tööd ja meie võtame enda kanda lihtsamad tööd, niipalju, kui aeg lubab, ja suuremad tööd tellime sisse. Esiteks ei saa tulemus nt krohvimist esimest korda ette võttes selline nagu vaimusilmas kujutad, teiseks vajab iga töövõte õppimist ning aega, mida liiga palju käes ei olnud.
Omad vitsad…
Pärast kuupäeva kokkuleppimist ehitajaga (kes oma kodulehel lubab teoks teha kõik, mis kliendil mõttes), olid seinad-laed lahti võetud ja muld välja kantud, kuid polnud ehitajaid. Tegime üha uusi kokkuleppeid – nädala pärast, siis kahe pärast, veel nädal. Kuna meil oli eelnevalt sama ehitajaga hea kogemus, pigistasime hinna ja kuupäevade lõhkimineku osas silma kinni, sest teadsime, et töö saab hästi tehtud. Aeg aga läks, muldpõrand seisis. Kuna põrandafirmat suve kiireimal ajal nüüd ja kohe ei olnud võimalik leida, saime lõpuks justkui kirik keset küla kokkuleppe: tehke meile põrand ära ja me otsime ise teised tegijad muude tööde jaoks.
Lõpuks tuligi päev, kui betooniauto õuele veeres. Ja kuigi põrandatööde eelarves kalkuleeritud hinnad ei läinud päris kokku ehituspoe hinnakirjadega, lasime sellel teemal olla – peaasi, et põranda alla ja hästi tehtud saaks.
Rõõmu jagus päevaks, kuni astusime värskelt tahenenud betoonpõrandale, et avada mitu kuud kinni olnud teise toa uks – see ei avanenud. Põrandat loodides selgus, et lisaks valele kõrgusearvestusele oli põranda keskel ka ca 1,5–2 cm tõus. Ühe betoonifirma esindaja möönis, sellist tööd pole nad kaua aega näinud. Nii et tuleb tunnistada, et ilmselt oleksime ise esimest korda põrandat valades saanud parema tulemuse.
Järgnes piikimine, tohutu tolm majapidamises ja tasandusseguga tasandamine. Ehitaja lahkus meie majast sõnadega: „Vahel lihtsalt läheb nii.“ Aga põrand sai valmis. Täna, aasta võrra targemana, võib tagantjärgi öelda, et saime oma vitsad päris valusalt kätte: kui 13 m2 toakese põrandakulu koos eeltöödega oli kokku ca 2000 eurot, siis aasta hiljem käed lüües teise firmaga, oli 36 m2 põranda eelarve ca 3000 eurot. Kuigi hinnad ei seisa paigal, oli aasta tagasi ruutmeetri maksumus 154 eurot, aasta hiljem 83 eurot.
Hinnaralli lööb lausa pikali
Vägisi tulevad meelde laulusõnad, et inimene õpib kogu elu. Aasta jagu targemana haldame nüüd uute tubade projekte ise. Meie kogemus ütleb, et kui võtta kindla ala ettevõte (näiteks krohvimine, põrandatööd, ventilatsioon jne), võib tulemuses üsna kindel olla – mehed lihtsalt teavad, mida teevad. Ja ise töid planeerides mõtled kõik nüansid paremini läbi. Niisiis: kui suudad leida head tegijad, tuleb vaid ise suuta piisava ajavaruga teha kokkulepped, et asjad venima ei hakkaks.
Tänaseks on ehitushinnad teinud rekordeid. Nii materjali, töö kui transpordi osas. Ja hinnad ei muutu mitte nädalate, vaid sõna otseses mõttes päevadega.
Üks näide ka. Meil ei olnud võimalik massiivpõrandalaudu ladustada sobivates tingimustes ning seepärast ootasime ostuga. Tagantjärgi võib öelda – vedas, et üldse lauad saime. Üks asi on hind: võrreldes märtsi algusega tõusis kahe kuuga 40 m2 põrandalaudade maksumus 600 euro võrra. Ja vähe sellest, ka selle hinnaga polnud laudu lihtsalt enam saada. Pakkumusi põrandafirmadelt kas ei tulnudki või tõdesid vahendajad, et asi on täitsa hulluks läinud ning tootjatel napib lihtsalt toorainet, millest laudu teha. Viimaks saime oma põrandalauad kahe nädalase hilinemisega kätte, kuid ka seal oli tundide küsimus, milline klient kiiremini nupule vajutab.
Kohe laenuga või ise aeglaselt?
Seni oleme mõelnud, eriti majas ise sees elades, et ärme kiirusta ja liigume remondiga tuba toa haaval, et ei peaks välja kolima ja laenu võtma. Tänase inflatsiooni ja hinnatõusu valguses olen selles kahtlema hakanud.
Ühelt poolt muutud küll iga uue remondietapiga targemaks ja oskad mingid asjad eos välistada, teisalt on selline pidev remondieelses või lausa remondiseisundis elamine üsna koormav. Iga aastaga näed, kuidas hinnad tõusevad (aga palk nii palju ei tõuse), teisalt tahaks, et tuba oleks juba soojem ja kenam, mitte seda tulemust aastate kaupa oodata.
Ja ega lõpuni tõsiseks ei saa ka remonditeemaga jääda. Juhuslikult sattus kätte foto meie talumajast aastast 1924 ja kontrast tänasega on muljetavaldav – katuselt oli toona võetud õlgi loomadele toiduks ning selles laiutasid augud, rääkimata sellest, et maja välisilme on tänaseks tundmatuseni muutunud. Eks iga põlvkond teeb asju omamoodi ja 100 aasta pärast võib siin olla hoopis midagi uut.
Artikkel ilmus ajakirja Remondi ja ehita 2022. aasta suvenumbris: