Läänemaal asuv suvekodu ei sündinud kuude, vaid aastatega: oli aega mõtteid setitada, plaani pidada ja just seda kõige hingelähedasemat lahendust jahtida.
Läänemaal asub üks hubane suvekodu, mille autoriteks on VLS Sisearhitektuur OÜ sisearhitektid. Maja võiks tegelikult kanda ka päriskodu nimetust, sest ta sobib ka aastaringseks elamiseks. 175 m2 suuruse elamispinnaga hoones paiknevad elutuba, köök, toad kahele lapsele, lisaks on mõeldud on külaliste majutamisele.
„Ruumiga ei ole priisatud, aga samas on pinda piisavalt, et kõik saavad end hästi tunda,“ lausub Ville Lausmäe, kes vedas projekti koos kollegide Kadi Karmanni ja Peeter Klaasiga.
„Alguses oli suund palkmajale, seejärel mõtlesime suuremate klaaspindadega modernsemale lahendusele, mis oleks loodusesse avatud. Lõplik lahendus on omamoodi kompromiss: moodne lahendus sai pehmemad jooned,“ kirjeldab Ville Lausmäe idee sündi. “Tellija sooviks oli luua soe ja hubane kodu, mitte elukauge šedööver, mis külalisi ahhetama paneb. Seega pandi suursugususe asemel rõhk inimlikule ja käegakatsutavale.“
Eneselegi üllatuseks sattusid VLS-i arhitektid sedakorda sisearhitekti rollist arhitekti rolli: visioon oli lihtsalt niivõrd selge, et väljast tulnud tegijatega ei leitud piisavalt kiiresti ühist keelt. „Tegelikult on see nõukaaja pärand, et sisearhitektid planeerisid ise eramuid. Antud juhul aga päädis algne mõte luua lihtne suvemaja sellega, et olime ühtlasi peaprojekteerija rollis ja valisime ise teised projekti osapooled.“
Meri ja kased
Läänemaa kodu krunt asub mere lähedal kasemetsas, sestap oli loogiline hoone ümbrusesse sulandada.
„Ei mingeid siledaks pügatud muruväljakuid,“ on Lausmäe resoluutne. „Metsas on väga vahvad valgusemängud ja maja pidi loodusesse sulanduma nii, et elanikud avaratest akendest päikese ringkäigust osa saavad.“ Hoone kuju tuleneb selle funktsioonidest, jagunedes paljude akende ja ustega varustatud elutoa- ning magamistoaplokiks. „Maaküte hoiab seejuures arved pisikestena,“ nendib Lausmäe.
Materjaliks puit
Tellija soovil valiti materjaliks läbivalt puit, seda nii konstruktsioonis kui siseviimistluses ja kasutati kõikjal naturaalseid materjale. „Meie soov on, et see maja kestaks põlvest põlve. Näiteks siseseintena eelistasime pahteldatud vineertahvleid, mille taga on vuukide süsteem, mis on ühtlasi ka maja konstruktiivne osa. Vältisime juba eos olukorda, kus kahtlased lahendused peidetakse kipsplaadi taha. Iga detail paikneb seal, kus vaja ja sellepärast, et see just sinna kõige paremini sobib,“ räägib Lausmäe. „Nn Harju keskmine lahendus näeb ette seinad, laetalad, väljast katmise, ent siin näeb puhast puitarhitektuuri, nii visuaalses osas kui konstruktsioonis. Ka igal kruvil on keskkonnasertifikaat. Kokkuvõttes oli see maja nii insenerile kui ehitajale paras pähkel läbi hammustada.“
Kuna hoone ideoloogia kandis mõtet, et töö peab ka tehnoloogiliselt „puhas“ olema, siis mõeldi läbi ka need lahendused, mida otseselt näha ei ole: kui vineerplaat seinast maha kruvida, on ka selle taga ilus pind.
Köök on kodu süda
Selles suvekodus armastatakse külalisi, ühist kokkamist ja mõnusaid olemisi. „Hoone väljanägemist ja plaani nuputati kaua, täna võime rahul olla, et kõik sai paika,“ on Lausmäe rahul.
Hoones on küll kasutatud palju „targa maja“ lahendusi, siiski ei ole tehnika juurutamisest liigsesse vaimustusse satutud. „Tellija sooviks oli luua pisut vanakooli stiiliga maja. Näiteks suvel on ventilatsioonisüsteem välja lülitatud ja aknad-uksed suvele valla,“ kirjeldab Lausmäe. „Targad lahendused on olulised selleks, et mittevajalikke detaile peita: näiteks kraane ja lüliteid ei ole tarvis liialt palju eksponeerida, valguse, kütte, elektri ja ventilatsiooni osas võimaldavad paar pisikest pulti suvilalaadset maja tänapäevase funktsionaalsusega juhtida.“
Kaua tehtud kaunikene
Ent mis teeb selle kodu projekti arhitekti jaoks eriliseks? Läbimõeldud puitarhitektuuri kõrval on selleks kahtlemata planeerimisele kulunud aeg. „Väga pikk tee on käidud,“ tunnistab Lausmäe. „Tavaliselt sünnivad sisearhitektuursed lahendused piiratud aja jooksul, osaleme ju palju riigihangetel, tegeleme kasvõi muuseumidega. Siin on tegu standardlahendustest vaba eramuga, mille loomisel võeti aeg maha ning kogu tegevus, sealhulgas ka ehitaja valik, oli üdini läbi mõeldud.“
Pisut muigamisi osutab ta, et lahenduse nuputamine sarnanes natuke räämas motika kordaputitamise tööga: tehti ja arendati ilma aja surveta ja just siis, kui „tunne oli õige“.
Vajadusel pandi projekt veidikeseks ootele. Plaani peeti paar aastat, projekt valmis aasta jooksul, ehitati poolteist aastat. „Maja sai esimesena valmis, siis lisandus paadikuur, tulevikus on plaanis sauna ehitus,“ võtab Lausmäe jutu kokku. „Õige kodu ongi arengus ja muutumises.”
