Kuigi Eesti ehitussektori tootlikkus on viimasel kümnendil jõudsasti kasvanud, on sektor tänaseks jõudnud seisu, kus sisemised ressursid tootlikkuse edasiseks kasvuks on ammendumas.
Lisaks „halli majanduse“ endiselt suurele osakaalule on ehitussektoris tõusmas tootlikkuse edasise kasvu peamiseks takistusteks kvalifitseeritud tööjõu järjest suurenev defitsiit. Selle üheks põhjustajaks näevad ettevõtjad ka mitmeid kitsaskohti ehitusvaldkonna kutseõppesüsteemis. Nimelt ei vasta ehitusala kutseõppijate ja kutsega lõpetajate arv ehitussektoris kvalifitseeritud tööjõu taastootmise vajadustele, endiselt on suur katkestajate osakaal, kutseõppes järjest suureneb disproportsionaalsus ehitusvaldkonna õppekavade lõikes tööturu vajadustega võrreldes, konstruktsiooniehituses (kivi, puit, betoon) ja sisekliima ning keskkonnatehnika erialadel on koolide võimekus kutseõppijatele õpiväljundite saavutamiseks ebapiisav.
Üheks suureks murekohaks tööandjate seisukohalt on ka ehitusvaldkonnas tervikliku täienduskoolituse süsteemi puudumine. See peaks võimaldama operatiivselt lühemate koolitustsüklite vajaduspõhist korraldamist kõikide ehitusala kutsekompetentside omandamiseks.
Täna küll mingil määral kutsekoolides ehitusala täienduskoolitusi korraldatakse, kuid need katavad tervikuna vaid vähese osa kõikidest ehitusala kutsestandardites sisalduvatest kompetentsidest. Samuti pole ka vajaduse tekkel alati kättesaadavad.
Ehitustööd ühe hõivatu kohta 2010-2020
Ülal loetletud probleemkohtade peamisteks põhjustajateks ettevõtjate hinnangul on:
- Kutsehariduse rahastamismudel ei motiveeri piisavalt koole vastavalt turuvajadustele kvaliteetset kutseõpet pakkuma. Kuna rahastamise alused on kõikidel ehituserialadel samad, siis on eelistatumad need erialad, mis on õppijate seas populaarsemad ja mille õppeprotsess on koolidele kõige kulutõhusam.
- Rahastamismudelis peaks kvaliteedi komponent olema oluliselt suurem, et koolid oleksid oma tegevuses rohkem motiveeritud (kutseõppijatele) tööturule vajalike õppeväljundite saavutamisele keskenduma.
- Selgemalt peaks eristuma tasemeõppe ja täienduskoolituse rahastamise alused, et suurendada koolide motivatsiooni erinevaid täienduskoolitusi oluliselt suuremas mahus ja laiemas kompetentsivalikus pakkuda.
- Täna õpetatakse Eestis ehituserialasid 15 kutsekoolis, mida on õppijate koguarvu arvesse võttes ilmselgelt liiga palju. See omakorda hajutab õppeprotsessiks vajalikku ressurssi ja kompetentsi.
- Konstruktsiooniehituse, sisekliima ja keskkonnatehnika erialadel ei ole piisavalt kvalifitseeritud kutseõpetajaid.
- Ehitusvaldkonna kutseõppes on üheks suureks probleemiks sisuliste praktikakohtade nappus ja seda eriti just konstruktsiooniehituses (müürsepp, puusepp, betoonkonstruktsioonide ehitaja). Tihti esineb olukordi, kus kutseõppija leiab praktikaettevõtte, kuid hiljem selgub, et erialale vastavat praktikat ei toimunud, kuna praktikaettevõte selles segmendis ei tegutsegi või kui ka tegutseb, siis praktika toimumise ajal ehitusobjektil neid töid ei tehtud. Ja nii juhtubki tihti, et õppepraktikal erialast tööd ei tehtagi ning selle asemel, et näiteks müüriladumist praktiseerida tehakse kas muid ehitustöid (näiteks ehitatakse kipsvaheseinu) või tegeletakse transpordi- ja koristustöödega kus omandatakse küll tööharjumus, kuid vajalikke erialaseid oskusi mitte.
- Erialade populaarsus õppijate seas on madal. Viimastel aastatel on küll suurenenud täiskasvanud õppijate osakaal, mida võiks ühest küljest lugeda positiivseks ilminguks, kuid eksaminantidega vesteldes on selgunud, et suur osa täiskasvanud õppijaid (30-60 EKAP) ei plaanigi tegelikult sektorisse tööle minna, vaid omandavad eriala huviharidusena.
- Erinevatele tööturu-uuringutele tuginedes vajab ehitussektor Eestis ainuüksi vanuselistel põhjustel töö lõpetavate oskustööliste asendamiseks kuni 800 uut töötajat aastas – kõiki mõjusid arvesse võttes ligikaudu 900 oskustöölist.
- Viimastel aastatel on kutsekoolides ehitustöölise kutsekvalifikatsiooni omandanud 400–500 kutseõppijat aastas. See number on paaril viimasel aastal olnud küll väikeses kasvutrendis, kuid jääb endiselt turuvajadustele suures osas mittevastavaks. Olukorra muudab veelgi drastilisemaks ehitusvaldkonna õppekavade lõikes kutseõppe järjest suurenev disproportsionaalsus tööturuga.
Hinnanguliselt võiks ehitussektori tööhõive vajadus erialade lõikes proportsioonidesse jämedalt taandatuna olla järgmine:
- 25% puitkonstruktsioonide ehitajaid (sh ehituspuusepad);
- 25% viimistlejaid;
- 20–25% müürsepad ja betoonkonstruktsioonide ehitajad;
- 15–20% VKKV (küte, vent, jahutus, VK) lukksepad;
- 10% muud (plekksepad, katusekatjad jne).
Et ehitussektoris tööjõu taastootmise vajadust katta, peaks enam-vähem samades proportsioonides toimuma ka kutseõpe, kuid tegelik olukord seda kahjuks ei kinnita.
Eesti Ehitusettevõtjate Liidu ettepanekul teostati 2016. aasta kevadel Tallinna Tehnikakõrgkooli üliõpilaste poolt 2 lõputööd („Kutseõppe võimaluste vastavus ehitustööturu arenguvajadustele“ ja „Tööjõuvajaduse uuring“), mille üheks eesmärgiks oli määratleda hoonete ehitamiseks vajalikel ehituserialadel töötavate ehitustööliste protsentuaalsed osakaalud ja seega ka prognoositav tööjõuvajadus.
Uuringu tulemused kinnitasid suures osas ehitussektori tööandjate väiteid ehitusvaldkonna kutseõppe sisemise disproportsionaalsuse kohta erialade lõikes. Näiteks tõi uuring tõi välja, et ehitusviimistlejate keskmine osakaal kõikidest ehitustöölistest hoonete ehituse valdkonnas on 21–28%.
Samas vaadates ehitusvaldkonna kutseeksamite viimaste aastate statistikat selgub, et ainuüksi ehitusviimistlejad moodustavad kõikidest ehituserialadel kutsega lõpetajatest 67–70%. Kui ehitusviimistlejate osas on kutseõppe olukord tööturu vajadusi suures osas rahuldav (v.a vähesed krohvijad ja põrandakatjad, keda kutseõppes ei õpetatagi), siis vastupidiselt hoone tehnosüsteemide ehitajate (veevärgilukksepp, kütte- ja jahutussüsteemide lukksepp, ventilatsioonilukksepp) osas moodustavad kutsega lõpetajad keskmiselt 8–11% kõikidest kutsega lõpetajatest, mis tööturu vajadusi arvesse võttes on vajalikust kvalifitseeritud tööjõust 4–5 korda vähem. Oluliselt jääb turuvajadustele alla ka konstruktsiooniehitajate kutseõpe (müürsepp, puusepp, betoonkonstruktsioonide ehitaja), kus kutsega lõpetajate osakaal kõikide erialade lõikes moodustab vaid 15–17%, mis on tööturu vajadustega võrreldes kõigest neljandik.
Millised võiksid olla võimalikud lahendused eelpool kirjeldatud kitsaskohtadele?
Õppekavarühmapõhise akrediteerimise asendamine õppekavapõhise akrediteerimissüsteemiga.
Täna akrediteeritakse kutseõppeasutusi õppekavarühmade põhiselt ja õppe läbiviimise õigus saadakse täisakrediteeringu korral kõigile võimalikele erialadele, mida selles õppekavarühmas õpetada on võimalik. Näiteks ehituse õppekavarühmas tähendab see, et õpet võib läbi viia nii maalri, veevärgilukksepa kui ka teedeehituse ja maamõõtmise erialadel. Akrediteerimise käigus on selgunud, et ühel erialal on kõik kriteeriumid täidetud ja õppekava rakendamine edukas, teisel erialal esinevad puudused ja õppeprotsessi läbiviimine pole otstarbekas.
Võimalik mõju:
1. Võimaldab vähendada erinevates koolides erialade liigset dubleerimist.
2. Aitab tagada väljaõppe kvaliteeti ja suurendada sedakaudu ka kutsega lõpetajate arvu, mis omakorda tõstab kvalifitseeritud töötajate osakaalu ehitussektoris.
Koolivõrgu korrastamine ja optimeerimine ehituserialade väljaõppel.
Kui täna saab ehitusalast kutseharidust omandada 15 kutseõppeasutuses, siis tulevikus võiks ehitusala kutseõppe koondada näiteks 5–8-sse kutseõppeasutusse. Täna tuleb ette olukordi, kus ühes õpperühmas lõpetab kooli alla viie õppija, nii kerkib paratamatult küsimus õppeprotsessi kulutõhususe osas.
Võimalikud mõjud:
1) Väheneb erialase ettevalmistusega ja kvalifikatsiooninõuetele vastavate kutseõpetajate defitsiit, seega ühtlustub ja paraneb ehitusvaldkonna kutseõppe üldine kvaliteet.
2) Suureneb õppeprotsessi kulutõhusus, sest tõuseb koolides ühel erialal õppijate arv (vabanevad vahendid võiks osaliselt suunata kutseõpetajate motivatsioonipaketi loomiseks).
3) Vähenevad koolivõrgu hoonestuse ja materiaaltehnilise baasiga seotud halduskulud.
Kehtestada koolidele nõue viia uute õppijate vastuvõtmisel läbi kohustuslikud arenguvestlused ja seada lävendikriteeriumid, et välja selgitada õpilaskandidaadi tegelik soov ehitajaks õppida ja ka tema reaalsed eeldused õpiväljundite omandamiseks ja kutse saamiseks.
Selle sammuga suuname raha nende kutseõppijate õppeprotsessi, kes tahavad ja on reaalselt suutelised ehituserialasid õppima. Arvatavasti väheneb sisseastujate arv, kuid ühtlasi väheneks oluliselt ka katkestajate arv. Kui täna lõpetab 100-st õpinguid alustajast keskmiselt 70 õpilast, siis eesmärk võiks olla, et 85-st alustajast lõpetab 75-80 õpilast. Kokkuvõttes saaksime ehitussektorisse rohkem väljaõppinud spetsialiste ja suureneks ressurss ühe õppija kohta, mille tulemusena paraneks ka õppeprotsessi kvaliteet tervikuna.
Kutsehariduse rahastamismudeli muutmine kvaliteedipõhiseks, mille alusel moodustaks olulise osa koolide rahastamisest tulemi- ehk õppeprotsessi kvaliteedipõhine rahastamine.
Rahastamismudelit tuleks muuta selliselt, et arvestus toimuks mitte kooli nimekirjas olevate õppijate arvu järgi, vaid pigem kooli edukalt lõpetajate (loe kutseeksami sooritanute) arvu ja õppeperioodi jooksul omandatud ja tõendatud kompetentside summaarse väärtuse alusel. Selline mudel motiveeriks koole senisest rohkem lõpptulemusele (kutsega lõpetajate arv) panustama. Samuti võimaldaks väärtustada omandatud kompetentse ka õpingud katkestanutel ja seeläbi paremini rakendada VÕTAt. Loomulikult eeldaks selline mudel (koostöös tööturu kutseandjatega) kompetentside omandamisel ja tõendamisel kogu õppeprotsessi läbiva kvaliteedi- ja hindamissüsteemi rakendamist.
Viia läbi ehituse õppekavarühmas erinevate ehituserialade õppeprotsessi kuluanalüüs ja selle põhjal luua uues rahastamismudelis võimalus erialade õppekavade indekseerimiseks.
Nagu eespool kirjeldatust nähtub, on täna ehituse õppekavarühma erialadel kutseõppe riiklik koolitustellimus ehitussektori reaalsete vajadustega olulises disproportsioonis.
Miks siis riik ei telli ja koolid ei õpeta ehituserialasid sektori proportsionaalsetest vajadustest lähtuvalt? Ühe põhjusena näeme kehtivat rahastamismudelit, mis ei suuna ega motiveeri õppeasutusi vajalikus suunas. Tänast olukorda analüüsides tekib paratamatult küsimus, miks valdav osa kutseõppeasutusi, kus ehituserialasid õpetatakse, soovivad just ehitusviimistluse erialadel kutseõpet korraldada, aga mitte näiteks puusepa, veevärgilukksepa või betoonkonstruktsioonide ehitaja erialadel? Üheks põhjuseks võib tõesti olla, et viimistluserialad on sisseastujate seas kõige populaarsemad ja see tagab ka koolides õpperühmade parema täituvuse. Teisest küljest tundub see aga kooli vaates kergema vastupanu suunas liikumisena, mille peamiseks motivaatoriks on 1 õppekoha reaalne kulu, mis on erinevate ehituserialade lõikes erinev. Lihtsustatult võiks järeldada, et ehitusviimistluse erialadel on ühe õppekohaga seotud reaalsed kulud koolile kõige väiksemad, kuna õppeprotsessiks vajalikud materjalid, seadmed ja tehnoloogia pole nii kallid kui teistel erialadel.
Leiame, et kaardistades erinevatel ehituserialadel õppeprotsessi kvaliteetseks läbiviimiseks vajalikud vahendid, saame selgitada välja ühe koolituskoha tegeliku maksumuse erinevatel erialadel. Antud analüüsi põhjal on võimalik indekseerida koolituskoha maksumus erinevatel erialadel. Praegu kasutatav õppekavarühmapõhine indekseerimine ei ole piisav väljaõppe kvaliteedi tagamiseks. Samas kui paraneb väljaõppe kvaliteet, tõuseb ka kvalifitseeritud ehk kutset omavate oskustööliste osakaal ehitussektoris. Selline süsteem motiveeriks koole täna alarahastatud erialadel kutseõpet korraldama ja uusi õppekavu avama.
Erialase väljaõppe struktuuri muutmine.
On tõenäoline, et enamus põhikooli lõpetajaid (15–16-aastased) ei tee sisseastumisel eriala valikuid iseseisvalt, vaid pigem vanemate (tuttavate) või juhuteabe ja -reklaami põhjal. See tähendab aga, et paljudel puudub reaalne ülevaade õpitavatest erialadest ja seeläbi tehaksegi sisseastumisel valesid valikuid.
Näeme vajadust korraldada õppetöö selliselt, et kõik ehituserialadel õpinguid alustavad õppijad läbivad esmalt ehitusvaldkonna ülese ühise baasmooduli, mis tugineb ehitusala kutsestandardeid läbivatele kompetentsidele. Selline lähenemine aitaks õppijatel paremini erinevaid ehitusala erialasid (kutseid) omavahel seostada. Samuti oleks selline lähenemine koolile ressursisäästlik, kuna selle asemel, et ühte ja sama teemat 4–5 erinevas auditooriumis erinevatele õpperühmadele selgitada, saaks korraldada vooruloenguid, kus kõik I kursuse erinevate ehituserialade kutseõppijad koos on. Tekiks teemadest ka ühtne arusaam. Selle tulemusena hoiame kokku ka kutseõpetajate ressurssi.
Sisemise disproportsiooni ja katkestajate arvu vähendamiseks näeme ühe võimalusena muuta õppekorraldust selliselt, et sisseastumine ja vastuvõtmine toimuks mitte erialapõhiselt, vaid valdkonnapõhiselt. See tähendab, et minnakse õppima ehitajaks, mitte maalriks, puusepaks või küttesüsteemide lukksepaks. Spetsialiseerumise valiku tegemise aeg oleks näiteks I poolaasta jooksul, kui omandatakse ühiseid mooduleid. Selle eelduseks on, et koolidele esitatakse nii üldine RKT-tellimus õppekavarühmale kui ka RKT-tellimus õpetatavate erialade kaupa, mis on proportsioonis ehitussektori tööturu vajadustega.
Ehitusala baasmooduli õppeaja jooksul toimuks kutseõppijate pidev karjäärinõustamine. Selle raames viiakse läbi ka erinevaid kutsesuunitluspäevi, kus tutvustatakse õppijatele erinevaid ehituserialasid ja nende võimalikke väljundeid tööturul. See võimaldaks I poolaasta jooksul õppijate seas vähem eelistatud erialade populaarsust tõsta ja seeläbi erialade täituvust vajalikku proportsiooni suunata. Ühtlasi aitaks selline lähenemine kindlasti kaasa ka katkestajate arvu vähendamisele.
Töökohapõhise õppe ja täiskasvanute täiendusõppe muutmine tööturu vajadustest lähtuvaks. sealhulgas muuta projektipõhine rahastusmudel vajaduspõhiseks.
Ettevõtjate seisukoht on, et süsteem peaks toimima vajaduspõhiselt. See tähendab, et kui ehitusettevõttel või töötajal on tekkinud konkreetne koolitusvajadus, siis pöördub ta koolituskeskuse (kutsekooli) poole, mitte vastupidi. Selline lähenemine vähendaks nn „õhkukoolitamist”. Selle tegelik väljund tööturule on marginaalne, sest koolitatavate seas on suur osa juhuslikke, kellel reaalne soov ehitusel töötada puudub või kes käivad koolitustel hobi korras (nn huviharidus).
Samuti tuleks täienduskoolituste kursuste rahastamisel arvestada oluliselt rohkem tööturu vajadusi, mitte koolide soove. Näiteks kui korraldatakse täienduskoolituste raames kursuseid selliste kompetentside omandamiseks, kus tööjõuvajadus sektoris on marginaalne, mis tähendab, et sisuliselt on tegemist hoopis huvihariduse finantseerimisega.
