Kutsehariduse teema vajab diskussiooni, edaspidi kirjutavad loodetavasti EhitusEsti veergudel ka teiste erialade esindajad oma vaatenurgast, probleemidest ja tulevikunägemustest. Ja loodetavasti loevad ja arvavad ka riigipalgalised midagi.
Kui Eesti Katuse- ja Fassaadimeistrite Liit 12 aastat tagasi asutati, kujunes üheks põhiküsimuseks kohe uue oskustega tööjõu juurdekasv. See teema on üleval senini ning üha kriitilisemaks muutuvalt.
Meie erialadel toona mingit tõsiseltvõetavat kutseharidust ei eksisteerinud, kõigepealt kulus umbes viis aastat vastavates ametkondades probleemi teadvustamiseks ning arusaamise tekitamiseks, et selline amet nagu katuseehitaja ja veel selle allharud – ehitusplekksepp, kaldkatuseehitaja ning lamekatuse-ehitaja – reaalselt eksisteerivad ja et seda tööd tehes on vajalikud ka spetsiifilisemad oskused.
Täiendõpe neljas kutseõppeasutuses
Tänaseks toimub sisuliselt aastane täiendõpe kolmel katuseerialal neljas kutseõppeasutuses: Tallinna Ehituskoolis, Haapsalu KHK-s, Järvamaa KHK-s ning Lasnamäe Mehaanikakoolis (ainult ehitusplekksepad). Samuti on kõigil kolmel erialal olemas kutse-standardid ning toimib kutseeksamite tegemise süsteem koostöös Eesti Ehitusettevõtjate Liiduga 3 tasandil: 3. ehk sell, 4. ehk meister ning 5. ehk tööjuht.
Paraku on toimuv kutseõpe sisuliselt täiendõpe juba ehitusturul tegutsevatele töötajatele, kellest valdaval enamikul pole ehitusalast haridust ning töövõtted ja -oskused (väga tihti valed) on omandatud töö käigus teiste kõrvalt õppides, kes on need omakorda analoogselt saanud.
See, et seni on täiendõpet formaalselt vormistatud kutseõppena, on muidugi haridusametnike „geniaalse“ tegevuse tagajärg, nüüd õnneks hakkab see muutuma ja asju saab nimetada õigete nimedega. Aga oskustega uute töötajate lisandumiseks on hädavajalik alustada päris õppega ehk 3-aastase kutseõppega põhihariduse baasil või siis nõukaaegsete õppetootmiskombinaatide-laadse kombineeritud õppega gümnaasiumi ning kutsekooli õpet ühendades.
Eranditult kõik ehituserialade ning arendusjuhid kutseõppeasutustes kurdavad, et õpilasi on võimatu kooli saada. Isegi neid, keda pole eriti võimalik õpetada, sest puudub igasugune motivatsioon. See on Eesti Vabariigi läbikukkunud hariduspoliitika tagajärg. Süvenenud on nõukaaegne arusaam, et kutsekooli minnes on elu läbi, sinna suunduvad ainult rumalad ning suguvõsas on üks läbikukkunu juures.
Kui lääneriikides läheb kutsekooli 2/3 ning gümnaasiumi 1/3 põhikooli lõpetajatest, siis meil on suhtarvud vastupidised.
Viimase ajal haridusametnike raportid edusammudest, et järjest rohkem kõrghariduse omandanuid lähevad kutsekooli, on paljuski sisuliselt riigieelarvest hobihariduse finantseerimine, mida meist oluliselt kõrgema elatustasemega riigid endale lubada ei saa. Nii esitatakse nende õppurite, keda kodus pole „süvva tegema või kardulast maha panema” õpetatud, tagantjärgi oskuste omandamist tohutu töövõiduna. Samuti enda tarbeks millegi ehitamise või valmistamise õppimist. Samal ajal öeldakse, et pole raha praktilise õppe tarbeks materjalide ja tööriistade ostmiseks ning õpetajate täiendõppeks. Eks siin on igal erialaliidul ainuke võimalus koostöös koolidega vähest potentsiaalset kontingenti, kes veel kätega töötegemist viitsivad omandada, oma alale meelitada.
Olles tutvunud aastate jooksul katuserialade kutse- ja meistriõppega saksakeelses Euroopas (Saksamaa, Šveits, Austria, Holland) ning Suurbritannias, on minu meelest meie ainuke võimalus võtta Läänest üle meile kohandatav positiivne ning mitte korrata nende vigu. Kopeerida ei ole võimalik meie vähese ressursi ja väheste teadmiste tõttu. Mõlemal pool tegelevad ametiliidud meistrite koolitamise-kasvatamisega. Kutseharidus on riigi korralda, muidugi erialaliitude suunamisel.
Meistriõppe finantseerimine toimub Suurbritannias läbi MTÜ, kelle ressursid tulevad firmade tööjõumaksude kaudu. Saksamaal maksavad katuseehitusfirmad samuti osa tööjõumaksudest kohalikku eelarvesse, mille kaudu finantseeritakse meistriõpet. Meil viimasel ajal läänest kopeeritav õpipoisi- ehk töökohane õpe ei ole meil sisuliselt toimiv. Praktiliselt olematu finantseerimine ei võimalda töökohtades seda sisuliselt korraldada, õpetajatel puudub motivatsioon ning ka teadmised. Samuti on firmade väiksuse tõttu (peale lamekatuseriala, kus kuni 10 firmat nii finantsiliselt kui ka teadmiste poolest võimekamad) töökohapõhise õppe korraldamine võimatu. Aasta jooksul ehitab konkreetne firma ainult ühte liiki katuseid. Kutsestandard eeldab kaldkatuse puhul vähemalt 5 katuseliigi valdamist. Seepärast oleks lahendus mõnest kutsehariduskeskusest konkreetse eriala kompetentsikeskuse kujundamine. Seal oleks olemas nii värske erialane info, uuemad tööriistad ja tehnoloogiad ning piisav õppepolügoon, mida täna kuskil paraku pole.
Töö kutsekooli astujate motivatsiooniga
Kutsekooli astujate motivatsiooni tõstmiseks otsustas liidu juhatus väljasõiduistungil Võrus, et võimekamad firmad panevad edaspidi koostöös kutsekoolidega välja konkreetsed stipendiumid. Lisaks otsustasime koostöös kutsekoolidega alustada katuserialade propageerimist eriala- ning kutsemessidel ning meedias. Samuti alustame meistrite täiendõppega analoogselt insenertehniliste töötajatega ja need koolitused hakkavad olema praktilised, mitte ainult müügikoolitused. Koolituste punkte hakkab määrama kompetentne rahvusvaheline komitee Kölnis. Sinna kuuluvad aastaid läänes sellel alal toimetanud spetsialistid. Iga nelja aasta järel kutse uuendamisel peab meister olema läbinud teatud arvu täiendkoolitusi, mida korraldatakse koostöös liidu partnerliikmete ning kutsekoolidega.
Samuti loome koostöös lätlastega elektroonilise süsteemi, kust tellijad saavad infot katusefirmade ning meistrite kutsetaseme ja läbitud koolituste kohta. Loodetavasti aitavad ka Haridusministeerium ning Innove kaasa muudatuste finantseerimisel, ainult liidu liikmemaksudest pole võimalik eriala kutse- ja täiendharidust vajalikule tasemele tõsta.
