Kõrgepinge disainnurgamast Soorebane noppis esikoha nii konkursil „Aasta digitaalse innovatsiooni projekt“ kui ka „Aasta ehitusprojekt“ rajatiste kategoorias.
Läänemaal Ristil kõrguv kõrgepinge disainnurgamast Soorebane monteeriti osadest kokku ja püstitati tänavu juulis. Nüüdseks on masti külge ühendatud ka Harku-Lihula-Sindi kõrgepingeliini juhtmed.
Disainmasti kavandamine oli kõikidele osapooltele väljakutse: Elering polnud kunagi varem taristuprojekti kunstilise lahenduse leidmiseks konkurssi korraldanud. Mõningaseks eeskujuks oli vaid avaliku raha eest rajatavate hoonete puhul kehtiv nõndanimetatud ühe protsendi seadus, mille kohaselt tuleb avalike hoonete rajamisel korraldada konkurss kunsti tellimiseks hoonesse.
Soorebase püstitamine on tekitanud ka Eestis küllalt aktiivse avaliku arutelu, kas taristu peab lisaks oma põhifunktsiooni täitmisele sobima keskkonda ja olema esteetiline. Võimalik, et sellele järgneb mingis vormis ühiskondlik kokkulepe, et ka avaliku taristu puhul muutub panustamine kunsti normiks sarnaselt hoonetele.
Asukohta otsimas
Disainmasti rajamise idee tõukus mitmest praktilisest asjaolust. Kui algse trassikavandi kohaselt pidi Harku-Lihula-Sindi 330/110 kilovoldi liin jälgima Risti asula juures vana 110 kilovoldi liini trassi ehk kulgema asula servas, põhja pool Ääsmäe-Haapsalu maanteed, siis mitme kohaliku kogukonna aktiivsel osavõtul peetud avaliku arutelu tulemusena nihutati trass asulast eemale, Kuistlema raba serva lõuna poole Ääsmäe-Haapsalu maanteed.
Trassi muudatus tähendaski, et otse Risti ristmiku juurde planeeriti üks liini nurgamastidest, mille juures liin pöörab pea 90 kraadi. Idee lahendada antud mast Eesti esimese disainmastina sündis asjaolust, et nurgamast paistab rabamaastiku taustal juba eemalt silma nii Ääsmäe, Haapsalu kui Virtsu suunalt lähenedes. See asub ka suhteliselt tiheda liiklusega maanteede ristmikul. Konkurss parima lahenduse leidmiseks oli pingeline. Soorebane valiti võitjaks 18 töö hulgast. Autoriteks Part OÜ arhitektid Sille Pihlak ja Siim Tuksam, kes panid võistlustöösse originaalse kunstilise lahenduse kõrval hulga insenertehnilist teadmist.
Lihtne konstruktsioon
Objekti vormi loomisel oli arhitektide eesmärgiks konstruktsiooni lihtsus. Masti kolm jalga ja kaks haru saavutati nelja sirge lõikumisel. Nende telgede pikkused, suunad ja omavaheline asend tuleneb kõrgepingeliinidele seatud geomeetrilistest piirangutest ning konstruktsiooni vajadustest. Rabapinnasel olnuks ka tavaliste neljale vundamendile toetuvate nurgamastide rajamine mineraalse pinnasega võrreldes tunduvalt keerulisem, Soorebase puhul tuli vundament lahendada vaid kolme toetuspunkti kasutades. Rasked olud rabapinnasel jätsid masti püstitustöödele ka oma pitseri. Masti kavandamisel kasutas arhitektuuripraksis PART vabavaralist parameetrilise projekteerimise platvormi nimega Rhinoceros Grasshopper. See on levinud töövahend mitte enam ainult arhitektide, vaid ka inseneride ja tootjate seas.
Jagatud parameetriline mudel lubab projektis muudatusi tehes arvestada automaatse konstruktsiooniarvutuse ja ehituspiirangutega.
Uus Risti maamärk
Soorebase materjaliks on COR-TEN teras, mis annab sellele iseloomuliku roostekarva värvitooni. Masti valmistamiseks ei leitud Eestist tootjat. See tehti Rumeenias, kus on pikaajalised traditsioonid laevaehituse vallas. Sarnaselt laevaehitusele eeldas ka Soorebase detailide valmistamine suures mahus käsitööd. Mast toodi 11 osana veokitel Eestisse ja keevitati kohapeal kokku.
Soorebane on juba lühikese ajaga muutunud omamoodi maamärgiks. Sellest on mõne kuuga saanud üks osa Risti aleviku kuvandist. Mast jääb teede ristile ilmselt ka siis, kui tehnoloogia arengu tõttu pole selliseid kõrgepingeliine enam vaja.
Soorebase eluiga on arvestuslikult 50 aastat, kuid reaalsuses on see kindlasti pikem, püüdes möödujate pilke.
Aasta digitaalse innovatsiooni projekt 2020. aasta nominente saab uudistada siit.
