Tiit Land: kool tuleb viia riigile oluliste otsuste juurde

Reisisadamas asuvad laevad, mis Tallinna Ülikooli rektori kuuenda korruse kabineti suurtest akendest kenasti kätte paistavad, praegu küll koroonaviirusest tingitud eriolukorra järellainetuse tõttu seisavad, ent Tiit Land usub, et kui ka viirus peaks sügisel veel elujõuline olema, ja tõenäoliselt ta seda on, siis kõrghariduse andmine ja omandamine ei tohi sellest kannatada ja ülikoolide laborid peavad jääma tööle.

Ta on seda meelt, et praktilist tegevust eeldavad õppeained peavad jätkuma ka nakkusohu tingimustes, lihtsalt elu tuleb ümber korraldada nii, et suudaksime ka selle viirusega koos elada.

Muide – Tiit Land pole kaugeltki humanitaarvaldkonnast hellitavas ja heas mõttes Rauakooli juhtima suunduv õnneotsija, nagu mõni võib ehk arvata.

Tema omaaegne spetsialiteet ning teadusuuringute teema oli sõna otseses mõttes rauauurimine. Tõsi, mitte metalse raua uurimine, vaid raua uurimine organismi sees. Neljast grammist organismis olevast niinimetatud biorauast sisaldub ligi kolm grammi inimese vere hemoglobiinis ning on nimelt oluline selleks, et meie organism suudaks omastada hapnikku, mida on vaja energia tootmiseks.

Olgu selle paralleeliga kuidas tahes, aga nüüd, uuele ametile vastu minnes, on Tiit Land optimistlik ja kinnitab, et tema jaoks ei ole vahet, millise suunitlusega on ülikool, sest inimesed jäävad igaühes inimesteks. Mida rohkem valdkondi, seda suurem on potentsiaal koostööks, usub ta.

Millises suunas on uuel rektoril siis plaanis Tallinna Tehnikaülikooli lähema viie aasta jooksul tüürida? Küsimustele vastab uueks rektoriks valitud Tiit Land.

Viimase kuu jooksul on tulnud ilmselt palju intervjuusid anda. Mida kõige rohkem küsitakse?

Ikka seda, et mida ma tehnikaülikooli muutma või teistmoodi tegema lähen. Kui tuleb uus rektor uue meeskonnaga, siis arusaadavalt küsitakse, et millised muutused hakkavad tulema.

Vastan sellele, et ma ei lähe midagi muutma muutmise pärast. Ma ei kandideerinud sellepärast, et oleks kange tahtmine midagi kohe teistmoodi teha. Kandideerisin sellepärast, et ma näen, et saan ja suudan tehnikaülikooli edasi arendada. Seal on viimasel ajal toimunud niigi ulatuslikke reforme ja pigem näen, et töötajatele on vaja tagada töörahu, sest inimesed vajavad ka stabiilsust.

Kas inimestega suheldes on ka välja tulnud, et sealne akadeemiline rahvas hingas valimistulemust kuuldes kergendatult?

On ju selge, et kes hingas kergendatult, see annab ka minule sellest märku. Ja vastupidi. Nii et, ega ma ei tea, milline on tasakaal. Eelmine rektor ja mina oleme ilmselt erineva juhtimisstiiliga. Ma pean ennast meeskonnamängijaks. Eks Tallinna ülikoolis on ka reforme tehtud, aga natuke pikemalt. Reformid on vajalikud, aga tähtis on, et inimesed saaksid aru, miks ja kuidas midagi tehakse ja kuidas see neid mõjutab.

Kuidas on nii suurt organisatsiooni võimalik juhtida nii, et kellegagi tülli ei lähe?

Kindlasti on võimalik, küsimus on selles, mida tüli all silmas pidada. Erinevad arvamused on täiesti loomulik ja orgaaniline ning nende arvamustega kaasnevad ka nn tülipunktid. Aga ma olen siiani suutnud vältida n-ö otseselt tülli minemist. Ka erinevate arvamuste pinnalt on võimalik edasi minna.

Mida te siis õigupoolest juhtima lähete, TTÜ-d või TalTechi?

Ma lähen juhtima…, jah, see on hea küsimus.

Ma lähen juhtima Tallinna Tehnikaülikooli, mis on Eesti ainuke tehnika- ja inseneriharidust pakkuv kõrgkool ning see peaks selgelt kajastuma ka tema nimes.

Seda nime asja peaks võtma rahulikult.

Aga ei võeta ju.

No ei võeta jah. Ehk pole piisavalt harjutud, võib-olla see uus nimi tuli liialt äkki. Ma tean, et tudengitele see meeldib, ülikooli töötajatele tuli see ehk liiga ootamatult. Ideaalis näeksin, et TalTech oleks rohkem väljapoole suunatud nimi, sest see kõlab välismaalase kõrvus hästi. Näiteks osaleb tehnikaülikool praegu Euroopa ülikoolide konsortsiumi rahataotluses ja seal on selle koosluse nimi Eurotech. TalTech sobitub sinna hästi. Eestis ma kasutaks aga ikkagi nimetust Tallinna Tehnikaülikool.

Kuhu suunda siis tehnikaülikool teie juhtimise all hakkab tüürima?

Soovin, et Tallinna Tehnikaülikool oleks lähema kümne aasta perspektiivis Põhjamaade tehnikaülikoolide võrdluses nendega samal tasemel. Ennekõike tähendab see teadustöö arendust ja innovatsiooni, mille suunas kool minu ametiaja jooksul peaks liikuma. Ühest küljest tähendab see seda, et tehnikaülikool on teadusülikool koos oma erinevate valdkondadega – tugev inseneriõpe, tehnoloogia, IT ja loodusteadused, mis loovad omavahelise sünergia. Üks kindel eesmärk on täppis- ja loodusteaduste õppekavadel, mis ei ole praegu kuigi populaarsed, tudengite arvu suurendamine, mis on tegelikult ka teiste Eesti ülikoolide probleem.

Teine suund on teaduskoostöö ettevõtetega. Tehnikaülikool peab võtma olulise rolli Eesti riiklike strateegiate elluviimisel. Praegu on päevakorras teaduse-, arenduse-, innovatsiooni- ja ettevõtlusstrateegia (TAIES), milles on väga tähtsal kohal ettevõtete ja teadusasutuste koostöö.

Lisaks peab tehnikaülikool olema jätkusuutliku arengu põhimõtete ja strateegiate loomise eestvedaja. Selle hulka kuulub ka ringmajandus, mis on üks väljund Euroopa Komisjoni roheleppe täitmisel.

Kui kaua kulub sügisel kõigepealt aega suhete klattimisele ja millal saab sisulise tööga pihta hakata?

Need asjad käivad käsikäes. Minu esimene tegevus rektoriametis on rääkimine, rääkimine ja rääkimine.
Kõigepealt tulebki alustada inimestega suhtlemist, kohtumised uues rektoraadis, kõikide instituutide ja teiste struktuuriüksuste külastamine. See võtab oma aja, aga samal ajal saab käima lükata ka sisulised tegevused.

Esimese suure tegevusena on laual tehnikaülikooli uue arengukava koostamine aastateks 2021–2025 koostöös nõukoguga.

Ülikooli jaoks on ülimalt oluline ka nn suure välishindamise ehk institutsionaalse akrediteerimise ettevalmistamine, kus välishindajad annavad ülikooli olukorrale hinnangu. Ma loodan väga, et mis puudutab seda nn suhete klattimist, siis sellega jõuame ühele poole sügissemestri jooksul ning jõuludeks on selles osas kõik korras.

Ametikohad ülikoolides – peaksid need olema ja jäämagi tähtajatuteks nagu praegu?

Meie seadusandlusest tulenevalt on akadeemilised ametikohad tähtajatud. Jah, võib diskuteerida, kas oleks parem niimoodi, nagu oli 2015. aastani, kui need ametikohad olid tähtajalised. Toimusid regulaarsed valimised, mis tagas parema võimaluse siseneda noortele akadeemilistesse ametitesse. Siis tuli Euroopa Komisjoni direktiiv ja selle kohaselt on sellised ametikohad nüüd tähtajatud. Aga see on oluline küsimus, sest praegusel juhul on süsteem n-ö lukus – akadeemilistel ametikohtadel on need, kes on sinna saanud ja uued saavad peale tulla alles siis, kui senised inimesed kas emeriteeruvad ea tõttu või lähevad näiteks tööle välismaale. Karjäärimudeli kujundamisel on see aga oluline koht, sest ühest küljest peaksime andma stabiilsuse, et sõltuvalt inimese töö tulemuslikkusest, on teda võimalik edutada. Ent teisest küljest on tähtis, et ülikoolis avataks uusi ametikohti, et noorematel ja väljastpoolt tulejatel oleks võimalik sinna siseneda. See on dilemma – süsteem on justkui täis, aga peame juurde avama uusi akadeemilisi ametikohti. Siin tuleb saavutada tasakaal.

Kuidas saavutada ülikoolis harmoonia teaduse ja hariduse vahel?

Õppejõud on ka teadlane ning vastupidi – tal on kohustus teha nii teadustööd kui õpetada tudengeid. Küsimus on selles, kuidas motiveerida häid teadlasi tegelema õppetööga. Õppesse on see harmoonia tegelikult juba sisse kirjutatud, sest alates magistriõppest on tegevus juba puhtalt teaduspõhine. Ma saan siin ennast näiteks tuua. Olen hariduselt biokeemik, olen oma elus väga pikalt töötanud laborites katsete kallal, aga olen ka õpetanud ja annan praegugi üliõpilastele biokeemia loenguid. Aga kui ma ise pole seda otseselt uurinud, siis ma ei tee seda kui teadlane. See õpetamine toimub ümberjutustamise teel ja selle kvaliteet on nigel. Harmoonia on selles sees, minu poolne küsimus on pigem selles, kuidas teadlased, kelle lektori koormus on väike, panustaks rohkem õppetöösse. Selle saavutamiseks peab juhtkond, sh õppeprogrammide juhid tegelema süsteemselt sellega, et õppe- ja teadustegevus oleksid ülikoolis rohkem käsikäes. See on orgaaniline, see peabki nii olema.

Biokeemia jõuab otsapidi ka viiruste maailma. Kas koroonakriisi ajal ka professionaalne huvi toimuva vastu tekkis?

Ikka tekkis. Lugesin väga suure huviga artikleid, mis sellest rääkisid. Kuna see viirus, SARS-CoV-2, on loomadelt, nahkhiirtelt, tulnud, siis on väga huvitav, kuidas ta ikkagi inimestele n-ö üle hüppas, ning kuidas ta meie rakkudesse siseneb.

Kuidas tehnikaülikooli teadlaste saavutused jõuaksid kiiremini ja sujuvamalt reaalsesse ellu, tööstusettevõtetesse?

Siin on märksõna ettevõtete ja kõrgkoolide vaheline koostöö ja koostöö märksõna on inimesed. Ülikoolid on loonud veebipõhise ühisplatvormi nimega Adapter, mille kaudu ettevõtted saavad enda ees seisvatest probleemidest ülikoolidele teada anda.

Aga kesksel kohal on ka niinimetatud tööstusdoktorantuurid, kus doktorandid on osa oma stuudiumiajast konkreetsetes ettevõtetes. Selle eelduseks on, et on olemas mõlemapoolne huvi ja vajadus. Nõnda saab ülikool läbi selle doktorandi oma teadustulemusi ettevõtluses rakendada. Sarnaselt võiks toimida ka tööstusmagistrantuur.

Töösturid ütlevad, et riigil on prioriteedid paigast ära – lõviosa riigilt tulevast teadusrahast läheb geeniuuringutele, tööstusele vajalikud rakendusuuringud saavad vaid ülejääva pisku?

Küsimus on alus- ja rakendusuuringute tasakaalus või omavahelises vahekorras. Jah, kui vaatame numbreid, siis osaliselt on nendel töösturitel õigus, sest tõepoolest on rakendusuuringute osakaal madalam, alusuuringuid tehakse ja ka rahastatakse rohkem. Kui aga vaatame ajalist konteksti, kuidas selline olukord on tekkinud, siis rakendusuuringute tulemuste n-ö rakendamiseks peab olema ka piisav baas, aga Eesti ettevõtetest enamik on ikkagi suhteliselt väikesed.

Loodetavasti aitab siin olukorda parandada TAIES, mis näeb ette rakendusuuringute osakaalu tõstmist, samuti on kavas luua rakendusuuringute keskus.

Kas hea teadlane on, peab olema, ka hea müügimees?

Nojaa, kindlasti. Samas teame, et on raske leida teadlast, kes on ka hea müügimees. Selleks tuleb eraldi müügimehed palgata, et mingi toode või produkt n-ö massidesse jõuaks.

Teadlaselt ei saa oodata, et ta selle maha müüks, aga ta peaks suutma näidata, milline on selle potentsiaal.

Lisaks maasikakorjajatele on meil puudus ka inseneridest ja oskustöölistest. Kellest kõige rohkem ja kuidas siin ülikool mängu saab astuda?

Kui maasikakorjajad kõrvale jätta, siis meie riigis on kõige suurem puudus IT-spetsialistidest. Ka siin on dilemma – peame küll oluliseks, et eelistame ja koolitame Eesti tudengeid, aga neid lihtsalt ei jätku. Meie ülikoolid on IT-valdkonnas edukad ja suutnud ennast Eestist väljapoole müüa. Kui me hakkame nüüd välisüliõpilaste tulekut siia piirama, siis kaotame oma innovaatilise potentsiaali. Puudus on ka tehnoloogiavaldkonna spetsialistidest, aga samamoodi, meie tudengitel puudub huvi nende erialade vastu. Me ei saa ju gümnaasiumi lõpetajat sundida ülikoolis füüsikat, matemaatikat või keemiat õppima.”

Seega tudengid kolmandatest riikidest on olulised?

Üle poole välistudengitest on nendest nn kolmandatest riikidest. Kui me nad hülgame, siis see maksab kätte. Ma oleksin väga ettevaatlik kolmandatest riikidest tulijate piiramisega, eriti selle põhjendusega, et võtame ennekõike oma tudengeid. Ka haridus- ja teadusministeerium seadis ülikoolidele eesmärgi muutuda üha rahvusvahelisemaks, oli ka ette antud number, kui palju meil peaks olema välistudengeid aastaks 2020. See number täitus juba paar aastat tagasi. Võib-olla on probleem selles, et oleme liiga kiiresti liikunud. Nüüd peame vaatama, et ülikoolidele võiks kehtestada põhimõtted, millistel õppekavadel, millistes valdkondades me avame rahvusvahelist õpet ja et välistudengid oleksid piirkonniti tasakaalus. Aga me ei tohi lähtuda sellest, et näiteks Venemaalt tulev tudeng ei ole eelistatud võrreldes Prantsusmaalt tuleva tudengiga.

Aga kuidas tagada, et meie oma majandus ikka ka spetsialiste peale saaks?

Kindlasti ei tohiks välistudengid ülikooli ressurssi välja viia. Tõepoolest võib küsida, kas välistudengi õpetamine on õiglane või mitte, sest kasutame nende õpetamiseks ju ka Eesti maksumaksjalt saadud raha. Kui välistudeng läheb pärast õpinguid siit ära, siis on õigustatud ootus, et me ei peaks teada õpetama. Samas peaks tegema kõik selleks, et need välismaalt tulnud spetsialistid, keda meil on kõige rohkem vaja, jääksid siia, kasvõi mingiks ajaks.”

Kuidas ülikool valib, millistel õppekavadel õpe avada?

Aastal 2013 läbiviidud kõrgharidusreformiga kaotati ära riiklik tellimus, nüüd on ülikoolidel vastutusvaldkonnad. Tehnikaülikooli puhul on üheks vastutusvaldkonnaks näiteks tehnika, tootmine, tehnoloogia ja selles grupis olevad õppekavad. Küsimus on selles, kas me peaksime avama õpet, kus ühele bakalaureuse õppekavale näiteks inseneerias tuleb ütleme kaks või viis tudengit. Kui õppekava jääb vastutusvaldkonda, siis see ka igal juhul avatakse. Riiklikult olulistele õppekavadele peaks ülikool ikkagi avama vastuvõtu.

Näiteks terves maailmas ainulaadne ettevõte Silmet ootab tehnikaülikoolilt pikisilmi, millal hakatakse õpetama noori keemiainsenere? Nende personali keskmine vanus on 60+ ja kõik on nõukogude liidu kõrgkoolide haridusega.

See on väga tõsine teema. Loodusteaduslikke aineid õpib väga vähe tudengeid. Ülikool saab koostöös ministeeriumiga teha teavitustööd nende erialade vajalikkuse kohta ning motivaatorina panna välja stipendiume nende erialade õppuritele. Üks võimalus on lisaks erialasele õppele tuua sellele juurde rohkem üldist ettevõtluse, meeskonnatöö, probleemide lahendamise jmt alast õpet. Selle juurutamisega soovin tehnikaülikoolis kindlasti tegeleda.

Mis nüüd ühest ülikoolist teise siirdudes töös sisuliselt muutub?

Ega töös otseselt midagi muutugi. Rektoriamet tähendab ennekõike inimestega rääkimist, suhtlemist. Tuleb elada sisse uude keskkonda. Usun, et üle üheksa aasta pikkune kogemus ühe ülikooli rektorina annab tugeva aluse ja ühe ülikooli jutimine ei ole teise juhtimisest niivõrd erinev, et tuleb mingeid kardinaalselt uusi asju õppima hakkama. Inimesed on mõlemas ikka inimesed.

Tiit Land

• Sündinud 25. september 1964 Võrus.
• Lõpetas 1989 Tartu Ülikooli füüsika- ja keemiateaduskonna (cum laude).
• Kaitses 1994 doktorikraadi (Ph.D) Stockholmi ülikoolis (doktorantuur 1990–1994).
• 1994–1999 – teadur – National Institutes of Health (USA).
• 2003–2006 – Stockholmi ülikooli neurokeemia osakonna õppedirektor.
• 1999–2006 – Stockholmi ülikooli neurokeemia ja neurotoksikoloogia osakonna teadur ja lektor.
• 2006–2011 – Tallinna Ülikooli matemaatika ja loodusteaduste instituudi keemia õppetooli professor.
• 2008–2011 – Tallinna Ülikooli matemaatika ja loodusteaduste instituudi direktor.
• 2011–2020 – Tallinna Ülikooli rektor.
• 2020–… – Tallinna Tehnikaülikooli rektor.
  Allikas: ETISd.