End romantiliseks minimalistiks nimetav valgustidisainer Tõnis Vellama peab enda suureks privileegiks, et saab Eesti väikesel ja ülitundlikul disainiturul tegutseda nii loova kunstniku kui praktikust tooteloojana.
Mida avaramaks muutub meie maailmapilt, seda teadlikumaks muutume oma valikutes. Tänapäeval nõuame ruumikujunduselt üha rohkem funktsionaalsust ja praktilisust, mööblitükilt kestvust ja mugavust, aksessuaaridelt stiilsust, valgustuselt hubasust ja helgust. Ja kui varem kaalusid kõik muud disainivaldkonna nüansid üles kasutusotstarbe, siis nüüd peab sisekujunduselement. Olgu selleks siis valgusti, tool või viimistlusmaterjal, olema moodne, ökonoomne, loodust säästev ja taaskasutatav.
Ja kuigi uued materjalid ja materjalitöötluse tehnoloogiad pakuvad tootedisainerile praegu palju avaramaid võimalusi võrreldes paarikümne aasta taguse ajaga, seisavad nad ometi dilemma ees, kas lähtuda oma loomingus moevooludest, keskkonnasõbralike materjalide kasutamisest, energiasäästust või konservatiivsest klassikast.
Kunst võib olla vajaduspõhine
Kuidas ühendada kõik need soovid ja võimalused ühe ruumi interjööri kujunduses omavahelises tervikus harmoneeruma? Kuidas panna hing asjastunud maailma detailidesse ja millistes suundades üldse üleilmne tootedisain (tarbekunst, tööstuskunst – kuidas soovite) areneb ja kuidas suhtestub disaineri looming sisekujundaja loominguga? Nendele küsimustele aitab vastust otsida OÜ SEOS Valgustus peadisainer Tõnis Vellama, kes on oma töös spetsialiseerunud küll valgustimaailmale, ent ei põlga toimetamist ka mõnes muus valdkonnas.
Nii pälvis ta aasta tagasi Eesti disainikonkursil BRUNO (Eesti moodsa disaini looja ja omal ajal ERKI-s disaineriõppele aluse panija Bruno Tombergi auks) parima elustiilitoote auhinna oma vineerist kohvriga Alexander. Tegemist on vägagi praktilise, samas klassikaliselt stiilse tootega, mis omal moel on pühendatud ka Eesti Vabariigi 100. juubeliaastale ja mõistagi Lutheri vabrikule kui ühele olulisele etapile Eesti disainiajaloos.
Tõnis Vellama räägib, et peab ennast kunstnikuna romantiliseks minimalistiks, kes püüdleb valgustite loomisel lihtsate vormide ja funktsionaalsete lahenduste poole, aga sageli lisandub loomingule ka mingi poeetiline, ebaratsionaalne nüanss. Midagi seletamatut, mis kõik kokku moodustab kunstniku käekirja. Ta on ühest küljest kunstnik, kes aeg-ajalt oma loomingut näitusesaalis esitleb, aga samas lähtub oma töödes ka sellest, et need oleksid praktilised ja mugavad igapäevaselt kasutada.
Esiteks sellepärast, et vähemalt Eestis ei ela paljalt kunsti tegemisega ära. Teiseks tahad ju pakkuda ühiskonnale ka midagi, mis kasutajatele rõõmu pakub, inimestele reaalselt vajalik on.
Teda inspireerib väljakutse, milleks on üldjuhul tellija poolt esitatud probleem – leida konkreetse koha jaoks sobivaim valgustitüüp ja vorm. Näiteks olukord, kui mõisakooli on vaja ajaloolises stiilis, aga valgustehniliselt täiesti kaasaegset ja valgustusnormidele vastavat lahendust, on tema jaoks vägagi motiveeriv ülepea töösse sukeldumiseks. Ja ta ütleb, et tema vormiloogikas on üheks suureks inspiratsiooniallikas loodus, sh taimedes leiduv rütm ja korrapära.
Uued võimalused innustavad
Valgustus pakub ruumide sisekujunduses sõna otseses mõttes seinast seina võimalusi. Samamoodi on valgustus meie põhjamaistes üpriski hämarates oludes väga tähtsal kohal puhtalt vajadusest lähtuvalt. Aga mis puutub ruumide sisekujundusse ja disaini üldisemalt, siis Tõnis Vellama hinnangul ei muutu trendid selles valdkonnas teab mis kiiresti. Pigem kulgevad need mõnikord n-ö ringiratast. Nii, nagu pole kusagile kadunud vintage-stiili lembus, nii tõusevad aeg-ajalt taas päevakorda vahepeal unustuse hõlma vajunud suunad. Ja alati on tähtis kunstniku oskus erinevaid stiile ja teinekord ajastuidki targalt kokku miksida, maitsekalt segada.
Tõnis Vellama ei julge kinnitada, nagu oleks disaineril praegu rohkem tööd kui paarkümmend aastat tagasi. Tööstusdisaini valdkonnas on pigem vastupidi, sest Eestis pole kuigi palju suurtootjaid, kes oma palgale disainerit vajaks. Pigem on Eesti disainiturg jagunenud paljude väikeste disainibüroode vahel, milles disainer on samaaegselt nii looja kui ka müüja.
Ja kui vahepealsetel aastatel tuli nii sisearhitekte kui disainereid mitmest koolist hulkade kaupa, siis praeguseks on Vellama sõnul nende read korrastunud. Oma erialale on truuks jäänud kõige andunumad, teised on siirdunud teistele ehk siis kergemat saaki tõotavatele jahimaadele.
Inspiratsioon keskkonnast
„Kahtlemata on disaineri tegevus tihedalt seotud sisearhitektide tööga, sest ka mina lõppudelõpuks ikkagi müün oma tooteid koostöös sisekujundaja ja tellijaga,” kirjeldab Tõnis Vellama. „Põhimõtteliselt käib asi ju nii, et sisearhitekt esitab minule mingi probleemi, mille mina siis lahendan. Või siis tellib minult probleemi lahendusse, sõnastamise küsimus. Ja palju oleneb kliendist. Kui ta väärtustab Eesti loomingut ja kohalikku toodangut, siis pöördub ka sisearhitekt kohaliku disaineri poole, sest muidu oleks tal isegi lihtsam tellimus mõne välismaise kataloogikauba põhjal kokku panna. Samas avaneb ka sisearhitektil võimalus teha nõnda midagi originaalset.”
Teine variant, kuidas uus valgusti või valguslahendus sünnib, tekib siis, kui kunstnik näeb mingit uut tehnilist lahendust, mõnda uudset tehnoloogilist komponenti või valgusallikat, millest hakkab mõte arenema. „Minu puhul ei ole seda, et mul ainult mingi vormi-idee tekkib ja teen siis valgusti lihtsalt n-ö kunsti pärast. Minu inspiratsioon tuleb kas konkreetsest keskkonnast või uudsest tehnilisest võimalusest,” selgitab Vellama. „Näiteks juba halogeenid muutsid valgustite mõõtkava väiksemaks, hiljem leedlampide tulek võimaldas muuta valgusallikat veelgi pisemaks. Seega mänguruum läheb tänu neile üha avaramaks. Mis ei tähenda, et tavasokliga valgustid päriselt kaoksid. Kasvõi sellepärast, et jääks vähemalt teadmine, et valgusallikat saab ka vahetada, sest sisseehitatud leedide puhul üldjuhul seda teha ei saa.”
Tõnis Vellama möönab, et koju disainvalgustuse tellija muutub aasta-aastalt teadlikumaks näiteks valguse spektri omaduste osas. Samuti teab, kas talle on vaja külma või sooja valgust, kas valgustugevus peab olema reguleeritav, kuhu on vaja taustavalgust, kuhu kohtvalgustit, soovib oma valgusteid telefoniga juhtida või lisada veel mingeid nutikaid lahendusi jne.
Dilemma – toota või teha kunsti
Tõnis Vellama ei arva, et disainer peaks absoluutselt igale poole sekkuma, selleks peab olema mingisugune mõjuv põhjus. Näiteks on tavaliselt otstarbekas lahendada terve elumaja üldine valgustus mingite standardlahendustega ja autoridisaini kasutada mingite kindlate kohtade või detailide teostamisel. „Ma olen harjunud võtma vastutuse, et kui ma midagi teen, siis see pole lihtsalt ilus, vaid annaks konkreetses ruumis välja maksimaalse funktsionaalsuse,” kirjeldab ta.
„Disaineri esimene eesmärk on praktilise vajaduse täitmine, alles seejärel tuleb dekoratiivsus ja ilu. Stiilsus aga on üldse rohkem maitseasi. Põhiline on, et lõpuks peab looming tervikuna kokku kõlama. Nagu muusika.”
Et tervik tekiks, peab kõigepealt tekkima klapp tellija ja disaineri vahel. Kui tellija ei oskagi teinekord hästi oma soove sõnastada, siis tuleb disaineril kehastuda ka psühholoogiks, et teada saada temale pandud soovid ja ootused ning vastavalt sellele siis ka lähteteülesanne sõnastada. Selles mõttes tuleb ka tellimustöid tegeval disainikunstnikul jääda ikkagi kliendi soovide piiresse ja meeles pidada, et antud juhul pole ta kunstnik, kes loob lihtsalt ühte ilusat asja. Seda võib endale lubada disainer, kes paneb kokku ütleme enda isikunäitust. Siis võib ta kokku panna ühe asja täpselt nii, nagu talle meeldib, tootedisaini puhul on prioriteet teine. „See piir ei ole väga täpne ja range, aga seda peab siiski meeles pidama ja sellega arvestama,” nendib Tõnis Vellama.
Tööstusdisainerina mõne ettevõtte palgale leiba teenima saada on maailmas üldse keeruline, Eestis aga veel eriti, sest suuresti toodab siinne tööstus, sh mööblitööstus ikkagi allhanget, mille tootmisjoonised tulevad kusagilt mujalt ning kohalikul disaineril pole nende juures suuremat sõnaõigust.
Tõnis Vellama on töötanud viis aastat tööstuses valgustidisainerina ja tunnistab, et ei saanud selle aja jooksul suurt midagi disainida, sest ettevõtte toodangusse lihtsalt ei mahtunud, sest tootekavandid tulid ettevõtte Taani peakontorist ning lõviosa sellest läks ekspordiks.
Klassika sündi ei saa planeerida
Uute tööstusobjektide, ühiskondlike hoonete või büroopindade projekteerimisel ei tehta Tõnis Vellama sõnul tänapäeval enam midagi juhuslikult – kõik parameetrid on projektis sees, koostatud vastavalt valgusarvutustele ja analüüsidele. Seega on sellistel puhkudel disaineri lähteülesanne sageli selgem kui eluruumide juures.
Vellama ütleb, et kodu erinevate ruumide ja paikade valgustamisel peaks kasutajal olema võimalus varieerida valgustugevust, samuti tasub jätta endale variant meeleoluvalgustega kombineerimiseks.
„Kõik ei pea olema ühteviisi valge. Et olukord oleks loomulik, peab kusagil olema natuke hämaram. Kui näiteks laest tuleb üldvalgustus, siis põranda- või kohtvalgustitega saab olustikku hubasemaks muuta, meeleolu luua,” arutleb ta. „Ja tasub arvestada, et päevavalgus on kõige parem valgus. Kuna meie laiuskraadil seda napib, peamegi sedavõrd palju tähelepanu pöörama kunstlikele valgusallikatele. Viimasel ajal ongi populaarsust võitnud nn teraapiavalgustid, mis annavad väga eredat valgust, mis siis peaks sügiskaamost peletama.”
Aga kuidas saab mõnest omal ajal vägagi tavalisest aastaid masstoodangus olnud lambist lõpuks ajatu klassika? Milles peitub nn Vana Tooma lambi saladus?
„Peab sattuma kokku rida asjaolusid, et tootedisainis mingi asi klassikaks muutuks. Ja selles, miks üks asi kõigile eriliselt mõjub ja ajast hästi vastu peab on paljugi seletamatut ning otse loomulikult ei saa seda ette planeerida,” kirjeldab Vellama. „Raske on defineerida, mis on ajatu disain. Vana Tooma lamp on ju tänapäevase mõõdupuu järgi lambina täiesti mõttetu. Teinekord astub klassikaks muutumisel mängu ka emotsioon – mingi asi on lihtsalt lahe.”
Täna peab Vellama Eesti disainerite (enese)müügioskust üheks nõrgaks kohaks, mille kallal tarvis kõvasti tööd teha. Piiri taga oma disainiga tõelist läbimurret saavutanud on üksikud. Midagi samaväärset näiteks nn skandinaavia disainile, mille minimalistlikud elemendid sisekujunduses levinud juba üle ilma, on keeruline vastu panna.
Samas leiab Tõnis Vellama, et ega disainil pea olema otseselt kodumaad ega rahvuslikku eripära. Et edu saavutada, tuleb luu hea toode, mis on inimestele vajalik ja mida hakatakse armastama. Nii lihtne ongi hea disaini olemus!
Tõnis Vellama
- Sündinud 9. jaanuaril 1965.
- Õppis Tartu kunstikoolis ehituse erialal, seejärel Eesti Kunstiakadeemias disaini.
- EKA-s sai selgeks ka kirg valgustite vastu, dipolomitööna valminud välisvalgustite sarja üks osa ehtis mõnda aega rahvusraamatukogu peasissekäigu esist, ent hävitati pronksiööl vandaalide käe läbi.
- Olnud disainikunsti maailmas tegev rohkem kui veerand sajandit, mullu möödus esimesest isikunäitusest 25 aastat.
- Ütleb, et teadlikult pole karjääri teinud, oma disainistuudio loomise poole on viinud alateadlik sund.
- „Oma väikeettevõtte kaudu olen saanud osaleda põnevates projektides ja teha seda, mis rohkem meeldib. See on suur luksus,” ütleb Tõnis Vellama.
Allikas: Tõnis Vellama, Remondi ja Ehita
Hea teada
Kaasaegse valgusdisaini näitus KUUD
- Avatud 20.09–20.10.2019 Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi Trepigaleriis.
- Näitus Kuud koondab kaheksa Soome ja Eesti nimeka disaineri valgustite alase värske loomingu.
- Idee sai alguse 2017. aastal, kui näituse kuraator, disianer Tõnis Vellama nägi vanameistrite Taevo Gansi, Simo Heikkilä ja Mait Summataveti uute valgustite prototüüpe. Kuigi igaüks on erinev, seob neid mingi sarnane modernistlik, puhas ja aus käsitlus nii vormis kui materjalis.
- Näituse kooslusse on kaasatud veel mainekad Soome disainerid Yrjö Kukkapuro, Yrjö Wiherheimo, Hannu Kähönen, Jouko Järvisalo ja Eestist Jüri Kermik.
- Näitusel osalejad on üksteist tundnud juba väga pikka aega kui kolleegid ja sõbrad. Mitmeid on rohkem tuntud mööblikujundajatena, mõned ka koos näitustel osalenud, kuid sellises koosluses ja valgustitega esinetakse esimest korda jõudes Tallinnasse otse Helsinkis toimuvalt Habitare messilt.
- Näituse kuraator on Tõnis Vellama, kujunduse tegi Simo Heikkilä.
- Toetajad: Eesti Kultuurkapital, TAIKE, Askon Säätiö, SAAS Instruments, Rinaldo Lighting, SEOS Valgustus.
Allikas: Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum
