Päikesevaene kasvukoht võimaldab luua põneva ja omanäolise varjuaia. Isegi juhul, kui aias on vaid väike puude-põõsastega nurgake, saab seal varjuaia rajamisega algust teha.
Maastikukujunduse ning taimede paljundamisega tegeleva Helga Taimeaia omaniku Ülli-Riina Sildniku sõnul on varjutaimed väga põnev teema, sest neid leidub nii niiskesse kui kuiva kasvukohta ja eri mullatüüpidele sobivaid. Ta soovitab taimi valides vaadata väiksemate tegijate poole, keda meil on palju, mitte piirduda aiandus- ja ehituspoe valikuga.
Sildnik ise hakkas taimi paljundama just sel põhjusel, et ei leidnud haljastajana kõike vajalikku. „Kui masu ajal oli haljastustööd vähe, oli hea hetk algust teha.“ Ka Lepiku-Mardi talu kollektsiooniaia perenaise Viivi Lepiku sõnul saavad kõik oma aias varjutaimede mitmekesist ja rikkalikku maailma proovida. „Metsatuka õnnelik omanik saab rajada aga uhke ja eksootilise maailma taimedest, mille olemasolust paljudel aimugi pole,” ütleb ta.
Sildniku sõnul on kahte tüüpi aiandushuvilisi. Esiteks need, kes otsivad uusi ja põnevaid taimi ja teiseks need, kes kasutavad taimi, mida naabrid tasuta jagavad. „Inimesed ütlevad minu tehtud haljastusi nähes sageli, et tahavad ka midagi põnevat oma aeda, aga tuleb valida, kas põnevus või naabritelt saadud tasuta taimed. Mõni taim võtab alles viiendal aastal ilmet, trillium näiteks idaneb kolm aastat ja neljandal tuleb alles iduleht välja,“ räägib ta, et kõikide taimede kasv pole ühtemoodi kiire ja sellega tasub arvestada.
Metsataimed koduaeda
Kevadise metsaalusega, kus kasvavad sinililled ning ülased, piibelehed, erinevad sõnajalad, samblad ja samblikud ning pohlad ja mustikad, on kõik tuttavad. „Üks võimalus ongi tuua oma aeda nurgake metsa,“ räägib Viivi Lepik, et kõiki neid taimi võib ka oma aias kasutada, eeldusel, et on rajatud parajalt tüse komposti- ja turbalisandiga peenar ning puudest-põõsastes vari keskpäevase kõrvetava päikese eest.
Ent on ka vähem tuntud ja suisa tundmatuid liike ja kuna neid on sadu, kääbuskasvulistest hiiglasteni välja, teeb see valiku tegemise keeruliseks. Viivi Lepik soovitab keskenduda kevadel õitsevatele varjutaimedele. Tema enda üheks lemmikuks on juba ka Eesti aedades levima hakanud pikaealised kolmiklilled („Trillium”), mille õite värvus varieerub valgest, roosast, kollasest ja punasest roheliseni. Õitsevad need mais-juunis, ent nende kolmetised lehed on kaunid ka ilma õiteta. „Aeglasekasvulised, ei lähe aias rändama, neid ei ohusta kahjurid, samuti ei karda taim meie vesiseid talvesid,” loetleb Lepik plusse.
Kuigi Helga Taimeaia valikus on olemas ka klassikalised hostad ja sõnajalad, julgustab ka Sildnik katsetama uudsemaid lahendusi. Ta tunnistab, et tema juurde satuvadki pigem katsetajad: inimesed, kes ei lähe metsa alla kraapima, vaid valivad olemasolevad sordid. „Nad on selle nimel tööd teinud, et oleks ägedaid sorte.”
Sildnik toob enda lemmikutest välja puhmikukujuliste tiarellide sordi „Angel Wings”, millel ülipikk õitsemisaeg. Tumeda lehestiku kohal õitsevad suvi läbi kontrastina heledad valged-roosad õisikud.
Lepiku sõnul ei saa ükski varjuaed hakkama priimulateta, mida on sadu liike, lisaks veel sajad sordid. Väga paljud neist alustavad õitsemist koos ülastega, aga on ka liike, mis õitsevad sügiseni. Üheks kaunimaks neist on näiteks rohekate õitega „Francesca”. Kauni madala vaiba moodustab aastatega sõrmjas priimula ja Maximovitši priimula erkpunaste õite vastu ei saa ükski teine liik. Sildnik soovitab vaadata ka brunnera uusi sorte, näiteks „Looking Glass” on oma hõbedaste lehtede ja siniste õitega dekoratiivne kogu hooaja. „See taim toob aeda heledust ja on samas väga põuakindel, nii et saab hakkama ka päikselisemas kohas. “
Kuna meie hooaeg on lühike, soovitab Sildnik keskendudagi just õitsejatele. Olgu selleks siis ilusa hapra õisikuga kauaõitsev külmakindel ümaraleheline kivirik või kõrgetest püsikutest lursslilled: „Mitte tuntud „Brunette”, vaid näiteks „White Pearl”, mis õitseb punaselehelistest kuu aega varem ja samas kauem.“ Veel on tema lemmikuteks epimediumid. „Täiesti avastamata mängumaa, ehkki veidi juba neid ka teatakse,” kiidab Sildnik, et talle meeldivad taimede rahulik lehestik ja pikk õitseaeg. Kevadel, mil puud pole veel lehes, on ka varjuaias palju valgust, ehk omal kohal on sibullilled. Näiteks preeriaküünalde sort „Sacajawea”, millel kreemikasvalge servaga pilkupüüdvad lehed ja suured valged õied, mis püsivad kuni neli nädalat. Preeriaküünaldest kiidab ta veel sorti „Semiplena”, mis õitseb tänu steriilsetele õitele teistest sortidest kauem. Lisaks püvililled, mis taluvad sügiskülmasid ja on peenras viimased rohelised asjad, mis ära külmuvad.
Viivi Lepiku sõnul on väga harva aedades näha aeglasekasvulist kolmetist libliklehte ja jaapani libliklehte, mis meenutavad veidi leselehte, kuid on graatsilisemad ja õrnemad. Kaunist lehemustrit pakuvad tema sõnul perekonna jalgleht (Podophyllum) liigid ja sordid, millest tuntuim on himaalaja jalgleht (Podophyllum hexandrum). Varakevadel tärkavad taimel kauni pruunikirju mustriga sõrmjagused lehed, õied on suvel roosad või valged, suve lõpu poole aga ilmuvad suured punakasoranžid viljad.Lisaks jalglehtedele on olemas ka taldlehed. Kirjulehine taldleht on suure paksu tumerohelise vihmavarjutaolise lehega, mille all on juunis peidus punased rippuvad õied. „Kõrgust on sel poole meetri ringi. Minu aias on roheliseleheline vorm, kuid kirjanduse järgi peaks olema ka kirjusid vorme. Igal juhul väga eksootiline taim.” Lisak son kirjulehisele taldlehega sarnane ka punaste rippuvate õitega Podophyllum pleianthum.
Kuidas taimi valida?
Helga Taimeaia omaniku Ülli-Riina Sildnik ei soovita taimi osta emotsiooni ajel ega välimuse järgi, vaid uurida enne nende tausta. „Internetist leiab väga palju infot – kui lüüa ladinakeelne nimi sisse, tuleb nii kasvatajate kui tavatarbijate kogemusi,” soovitab ta enne ostu uurida tausta ja mõelda, kas taimele on aias üldse koht olemas, mitte jääda lootma, et küll nurgakese leiab. Valiku tegemist lihtsustab ka aias oleva mullatüübiga arvestamine. „Saab võtta mullaproovi või vaadata, millised taimed kõrval kasvavad, mis annab hea indikatsiooni, mis mullaga on tegu.”
Uute arenduste puhul, kui hakatakse rajama uut aeda, soovitab ta kontrollida, mis on mullapinna all, sest võib juhtuda, et muld on hoopis välja kaevatud ja maha müüdud ning pinnase täiteks on kasutatud ehitusjäätmeid, nii et tuleb hakata pinnast ümber tegema.
Teada tõde on, et efekti saamiseks tasuks taimi istutada grupiti, gruppe omakorda korrates. „Inimesed võivad seda teada, aga ikkagi ütlevad paljud, et hakkavad ise paljundama – hind on see, mis ostjat mõjutab,” jätkab Sildnik. “Ehkki saadakse aru, et struktuur mängib – seda võib näha nende juures jalutadeski, võetakse ikka maksimaalselt kaks taime. Kes seda teha ei taha, aga raha napib, saab tema soovitusel peenraga aeglasemalt edasi minna.”
Samas ei saa Sildniku sõnul öelda, mis on õige, mis vale, vaid oma aias valib igaüks sellise lahenduse, mis talle sobib. Muidu võib juhtuda, et inimesel on veel aastate pärast tunne, et aed on aiakujundaja, mitte tema enda looming. Seda, et inimesed on hinnatundlikud, on näha. Samas pole otsused kaugeltki alati läbimõeldud. „On neid, kes on põhimõtteliselt otsustanud, et taime eest rohkem kui 2,50 eurot välja ei käi. Selle hinna eest saab küll suvelille, kuid mitte püsikut. Püsikuid, mida müün hinnaga 4,50, olen kasvatanud viis aastat. Arvestades, et see jääb aeda püsivalt elama, polegi hind nii kallis,“ julgustab ta oste rohkem läbi mõtlema. Seda enam, et püsikud on suvelillega võrreldes märksa vastupidavamad. „Kui eesmärk pole voolikuga terve suve ringi käia, tasub mõelda vastupidavusele, eriti näiteks suvemajas, kus kohapeal ollakse ainult nädalavahetustel.“
Sildnik nendib, et kliendid küsivad alati hooldusvaba aeda – päris hooldusvaba aeda pole olemas, küll aga saab töö hulga viia miinimumi, kui arvestada taimede, mitte iseenda soovidega.
Lilled varjuaeda
- Tald-ja jalglehtede kauniks kaaslaseks on sirmlehed: Ameerika sirmleht (Diphylleia cymosa) saab hakkama päris varjulises metsaaluses, kus võib kasvada ligi meetrikõrguseks. Valged õied lehtede kohal.
- Ülikõrged kaunitarid on südaliiliad, mis võivad soodsates oludes kasvada õitsemise ajaks ligi kolme meetri kõrguseks.
- Sibullilledest sobivad mitmed tulivõha liigid, liiliate looduslikud liigid, alpikannid.
- Võsaülane moodustab aastatega tiheda kompaktse vaiba ja sordid õitsevad aprillist juunini, hiljem kaunistab puudealust kauni pitsilise lehemustriga vaip. Sorte on samuti kümnetes. Tuntumad valge täidisõieline „Vestal“, siniseõieline „Royal Blue“, kompaktne rohekate õitega „Green Dream“ ja õrnroosa täidisõieline „Pink Delight“.
- Esimene varajane ärkaja, kes alustab koos lumikellukestega, on Voronovi priimula, kuid temale tuleks valida varjupeenras pigem valgem koht. Väga varakult kevadel hakkavad õitsema ka miniatuurne balkani priimula (Primula frondosa), mis aprillis-mais õitsemist alustades on vaid paari sentimeetri kõrgune. Väga varajane liik on ka pikaõieline priimula.
- Lisaks võsaülase sortidele on veel palju ülase liike, mis sobivad meie kliimasse. Jaapani mägimetsadest pärit miniatuurne lõtv ülane, Kesk-Euroopa mägedest Apenniini ülane, punaka õiega Lesseri ülane, lõhislehine ülane ja kindlasti pisiülase sordid.
- Head pinnakattetaimed on leselehe liigid. Meie metsades kasvab harilik leseleht,kuid temast tunduvalt suurem ja robustsem on lai leseleht, veidi väiksem kanada leseleht. Aastatega moodustavad need lehevaiba, mille kohal mais valged õieküünlad.
- Tuntumad trilliumite liigid on püstine kolmiklill, suureõieline kolmiklill, kollane kolmiklill, raotu kolmiklill.
- Varjuaeda sobivad veel haldjakellad, kuukellad, jumalatelilled, ussilakad, näsiniined, kuutõverohud, kullerkupud, hostad, bergeeniad, upsujuured, norulilled, kõreliiliad, rodgersiad, sinilille liigid, astilbed.
Allikas: Viivi Lepik
