Viimased kaks aastat on proovile pannud väga olulist osa Eesti ettevõtetest, eriti eksportivaid või reisimise piirangutest mõjutatud sektoreid. Puitmajasektor ei olnud erand, tagantjärgi võib siiski öelda, et pääsesime hullemast, olukorras, kus olulisi otsuseid tuli teha olematute prognooside pinnalt.
Puitmajatootjate edukus, eriti koroonakriisi valguses, sõltub paljugi sellest, kuidas on ettevõtte ärimudel ja portfell üles ehitatud – kas tooted müüakse era- või äriklientidele, kas kodu- või välisturul ning mis tüüpi hoonete projekte suudetakse vastu võtta. Välisturule sealse arendaja tellitud mahukate kortermajade projektid koroonaajal tuleviku suhtes just kõige kindlamat tunnet ei tekitanud. Vastukaaluks jätkus tööd aga eraklientidele valminud eramute ja projektidega (nt suvilad, saunad). Aia- ja väikemajad saab enamasti soetada olemasolevatest rahavarudest ja sobivad suurepäraselt hädavajalikeks pelgupaikadeks või kodukontoriteks.
Turul nõudlust jagub
Keerulisest perioodidest aitas üle olla pikaajaliste ja usaldusväärsete klientide lojaalsus, koduturu klientide nõudlus ja ettevõtete visadus hambad ristis edasi rühkida. Puitmajatootjate tagasiside näitab, et tööga koormatus on ettevõtete lõikes küll erinev, kuid turul nõudlust on ja lepinguid jagub igasse segmenti – nii moodul- ja elementmajade tootjatele kui ka palkmajadele ning aiamajadele. Eesti puidust tehasemajade sektori 2020. a kogukäive oli Eurostati andmetel 415 miljonit eurot, ekspordile kuulub sellest endiselt üle 90%. Puidupõhiste toodete ekspordis on puidust kokkupandavad ehitised suurima lisandväärtuse ja ekspordimahuga kaubagrupp, tasakaalustades riigi väliskaubandust oluliselt. Tänu tugevale ekspordisuutlikkusele oleme puidust tehasemajade valdkonnas kõrgel eksportööride positsioonil isegi maailmamastaabis.
Absoluutnumbrite alusel on EL-i pingereas Eesti järel järgmised puidust majade eksportijad Leedus, kus välisturgudele läheb ca 166 miljoni euro väärtuses puitmaju. Järgnevad Poola, Belgia ja Rootsi. Sihtriikidest paistavad Eesti puitmajatootjate turgudest jätkuvalt silma Skandinaaviamaad ja Saksamaa. Olenemata tootmiskäibe mõningasest langusest 2019. aastaga võrreldes (462 miljonit eurot) on Eesti Euroopa suurimate puitmajade tootjariikide kuue parima seas. Seega rohkem kui kümme aastat tagasi kätte võideldud Euroopa suurima puidust majade eksportija tiitlit ei andnud sektor keeruliste aegade kiuste käest ära. Kui koroona mõju sektorile võib pidada kardetust tagasihoidlikumaks, siis oluliselt suurem väljakutse on praegusel hetkel hoopis 2020. aasta lõpus alanud enneolematu toormaterjali hinnatõus ja kättesaadavus. Kallinenud ei ole mitte ainult puit, vaid terve ehitusmaterjalide spekter.
Muret teeb materjalide kättesaadavus ja hind
Puidu ja puidupõhiste ehitusmaterjalide hind tõusis alates 2020. aasta lõpust 2021. aasta suveks kohati üle 100%. Tõsi, viimase kuu jooksul on toimunud küll mõningane korrektuur, kuid pole teada, millal ja millisel tasemel toimub stabiliseerumine. Konnasilmale surub seegi, et Eesti turg on paljude materjalitootjate jaoks väike ja defitsiit mujalgi suur, mistõttu see vähenegi müüakse suurema nõudlusega turgudele.
Majatootjate raskus seisneb selles, et pikaajaliste mahukate projektide lepingud on fikseeritud enne hinnatõusu, mida pole võimalik tagantjärgi enam muuta. Kehvemal juhul tuleb suuremad projektid hinnastada fikseeritud numbritega isegi 12 kuud ette, toormehinnad kehtisid eriti kiire hinnatõusu perioodil (kevadest suve keskpaigani) heal juhul vaid mõne päeva. Niigi väikese kasumimarginaaliga lepingutes sööb selline tarneahela toimivus ja hinnatõus selle vähesegi. Selge on see, et mistahes kliendile – ei arendajale ega koduostjale – sellist hüpet maha ei müü. Saame ainult tõdeda, kuidas sektori kasumlikkus selle arvelt väheneb.
