Tänavuse aasta ehitusprojekti konkursi parimaks rajatiseks valiti mullu avatud kommunismiohvrite memoriaal Maarjamäel – eestimaalaste jaoks oluline maamärk, mis rajatud ühendamaks olnut olevikuga, läinuid jääjatega, elavaid surnutega.
Maarjamäele rajatud kommunismiohvrite memoriaali rajamise konkursi võitnud idee ja selle hilisem edasiarendus sündis kolme arhitektuuribüroo inimeste koostöös – rajatise peaprojekteerijad on JVR Arhitektuuribüroo, Ninja Stuudio ja Stuudio Truus, projekti konkreetsed autorid on vastavalt nimetatud arhitektuuribüroode esindajad Kalle Vellevoog, Jaan Tiidemann ja Tiiu Truus.
Eesti Arhitektide Liitu kuuluv Jaan Tiidemann räägib projektiga tegelema hakkamise algusaega meenutades, et see konkreetne objekt oli muidugi äärmiselt ainulaadne, absoluutselt sellist tüüpi rajatis, mille projekteerimise au saab ühele arhitektile osaks vaid kord elus.
Kaks ja pool aastat tihedat tööd
Ettevõtmine, mis pole lihtsalt konstruktori- ja ehitustöö, vaid nõuab ennekõike mõtestatud kontseptsiooni, kuidas see mõjub inimestele hingeliselt, kuidas annab ülevaate ajaloosündmustest, kuidas ühendab neid, kes toona olid sunnitud lahkuma nendega, kes jäid ning nendega, kes elavad tänases päevas.
„Võistluse protseduuris ei olnud eriti midagi uut, kõik enam-vähem aimasid, kuidas koos töötada on ja mis ees ootab,” kirjeldab Tiidemann. „Meil hakkasid kohe alguses need maailmad ja mõtted klappima. See oli võistlus, kus oli vahepeal aega mõelda, mida me täpselt teeme. Ei pidanud viimasel öösel seletuskirja sõnastama, nagu teinekord konkursside puhul juhtub, meil oli see õnn, et saime selle, mida me teeme, ära sõnastada juba veidi enam kui kaks nädalat enne tähtaega. Sõnad „teekond” ja „koduaed” said juba ammu enne töö valmimist välja öeldud. See aitas ka keskenduda ja otsustada, mis on oluline, mis mitte.”
Nagu Jaan Tiidemann räägib, oli alguses lähtekohaks taluõu, mille sõnastamist otsima hakati. Aja edenedes kadusid ära talu ja selle hooned ning kandva metafoorina jäi alles „Koduaed”. Konkreetsete objektide asukoha paigutuse etteantud krundil määras suuresti ära kogu Maarjamäe olustik ja see, mis seal juba olemas.
Töö käigus pidi palju tegelema memoriaali osade ruumilise paigutusega. Kõigepealt tuli lahendada küsimus, kuhu asetada koduaed, et see ei jääks kõrvalasuva suure ja mastaapse memoriaaliga võrreldes pisem, vaid vähemalt samaväärsena mõjuks: „Võtsime kogu olemasoleva krundi täises mahus enda kasutusse ja kui koduaia koht hakkas paika saama, oligi järgmine küsimus, kuidas sinna jõuda. Ja nii tekkis see tunnelis kulgev tee – teine metafoor „Teekond”,” räägib Tiidemann. „Kaks ja pool aastat tihedat tööd kulus kogu selle loo väljakujundamisele ja detailide paika panemisele. Alguses sai tehtud eskiis, mis läks võistlusele. Seejärel sai see juba täpsema kuju, siis eelprojekt ehitusloa jaoks, põhiprojekt ehitushanke jaoks, lõpuks tööprojekt. Ja selle protsessi käigus tuli muudkui küpsetada, küpsetada ja küpsetada ka seda lugu. Et algne idee jääks kestma ja et memoriaalist saaks tervik.”
Osapooli oli palju – haljastaja, skulptor, disainer, kõik nad pidid saavutama oma töös ühisosa ja tulemuse täpsuse – sõna, mida Jaan Tiidemann eriliselt rõhutab.
Näiteks on memoriaalil ülitäpselt seotud kanalisatsioonikaevud ja sillutise sisse paigaldatud valgustid. Oli vaja, et kõik osapooled, näiteks erinevate osade ehitajad, tulevad nende ideedega kaasa, mõtlevad ühes taktis ja tegutsevad ühisel meelel. „Kui te seal kõnnite ja vaatate maha, siis märkate seda täpsust. Samuti on tahvlite moodul nii pikkuses kui kõrguses väga konkreetne, mis läheb kokku seintega ja vahepealse sillaga, et teekonna algus oleks parajal kõrgusel ja selle tagumine ots parajalt all orus varjatud,” kinnitab ta.
Eriline töö, mis liitis tegijad
Memoriaali materjalide valik lähtus alguses paika pandud kontseptsioonist – domineeriv teras ja raud oli juba algusest peale üsna kindel valik. Aeg-ajalt sai mõeldud, et äkki võiks see olla ka graniit, aga leiti, et see oleks muutnud memoriaali liialt haualikuks ja ehk ka liialt pidulikuks.
„Nii sai teekonda kujutada toonase võimu raudses haardes olevaks, nii tuli see õigemini välja,” iseloomustab Tiidemann. „Ja ega rohkem materjali polegi peale betooni ja natukese klaasi. Me välistasime igasugused kallid vääriskivid, vaid mälestuskivid on graniidist. Seejuures mängib rolli ka hooldamise küsimus, sest on ju kõik vääriskivid mingis mõttes poorsed ja võivad ilmastiku või ka inimeste meelevalla käes n-ö rikki minna.”
Tiidemannile ei meenu, et kogu protsessi ajal oleks ette tulnud tuliseid vaidlusi või erimeelsusi, kui, siis ainult pisidetailides, näiteks, kas küünlaalused teha veidi laiemad või kitsamad. Aga põhilises, kui kontseptsioon oli juba sõnastatud, oldi ühel meelel ja siis jäi see kõik ainult paberile ja arvutisse joonistada. Igaüks teadis täpselt oma töölõiku ja usaldas teisi osapooli nende töös.
Ta iseloomustab kommunismiohvrite memoriaali projekteerimist kui väga erilist tööd, mis oli seda kõigile töös ja tegevustes osalenutele, mitte ainult arhitekti või ehitaja jaoks. „Ka protsesside menetlejatel näis olevat sootuks erinev suhtumine võrreldes mõne tavalise maja projekteerimise ja ehitamisega, kus tuleb ikka takistusi ja vaidlusi ette, asjad viibivad, kaikad lendavad ja kõik ei lähe kaugeltki nii, nagu loodetud,” arutleb Tiidemann.
Kumba aga memoriaal selle ühele loojale rohkem sisendab – lootust või lootusetust, on ju mõlemad osad meie saatusest seal esindatud? „Iga inimene näeb seal niivõrd erinevat asja, mõni ühte, teine teist ja kolmas kolmandat.
Minu jaoks on memoriaal hoopis isemoodi asi, oleme ju olnud kaks ja pool aastat selle kõige n-ö sees projekti autoritena, ma tean ja tunnen seal iga mutrit. Minu jaoks on seal lisaks nendele kahele metafoorile müriaad igasuguseid detaile,” kirjeldab Jaan Tiidemann. Kokkuvõttes valmis memoriaal koostöös: erinevate erialade töö on siin muutunud üheks detailirohkeks tervikuks, nii õnnestus ehitada mitmekihiline arhitektuuriteos.
Memoriaali ehitusprojektist
Memoriaali ehitusprojekt valmis kolme aasta jooksul: võistlustöö kavandati aprillist maini 2016, eelprojekt valmis märtsis 2017, põhiprojekt juunis 2017, tööprojekti viimased joonised juulis 2018, üks kuu enne memoriaali pidulikku avamist.
Lisaks arhitektuursele osale hõlmas memoriaali ehitusprojekt maastikuarhitektuuri-, disaini- ja skulptuuriosa. Samuti eriosad: drenaaži- ja kanalisatsiooniosa, elektri- ja nõrkvooluosa. Memoriaali ehitusprojekt kavandati valdavalt mudelifailina arhitektuuri- ja inseneribüroode koostöös. Infomudelit kasutasid eelkõige arhitektid, IFC-mudelit ka eriosade insenerid. Peaaegu kõik ruumielemendid alates maastikust kuni väikevormideni (sh videokaamerad, prügikastid) modelleeriti ning kontrolliti 3D-mudelis.
Memoriaali skulpturaalne osa kujutab mesilassülemit. Iga mesilane on roostevabast terasest prinditud vastavalt kunagi eksisteerinud „pärismesilase” 3D-skanneeringule. Mesilaste failidest koostati komplektid, mida sai seinal pöörata erinevatesse asenditesse, nii saavutati juhuslikkuse efekt.
Oluline oli koostöö graafilise disaineriga, kes küljendas nimetahvlid, tekstid, luuleread ja infotahvlid. Väljakutseks oli 441 nimetahvli faili automaatne konverteerimine laserlõikusfailideks, samuti kõikide nimetahvlite loogika ja numeratsiooni väljatöötamine ning ehitusprojektile kohandamine ning projektiga tagamine, et iga tahvel satuks memoriaalil õigesse kohta.
Üks osa projektist oli välimiste terastahvlite täpsed joonised koos kõigi küljendatud tekstide ja nende kinnitamiseks vajalike aukudega.
Omaette ülesanne oli valgustuslahenduse modelleerimine ja väljatöötamine koos Siim Porilaga firmast Silmani Elekter. Valgustugevused modelleeriti ning valgustite mõõdud seoti projektis täpselt sillutistega.
Ohvitseride fotod ja valgustid töötati välja koos disainer Margus Triibmanniga ettevõttest Keha3.
Konstruktsioonide inseneridega ettevõttest Estkonsult vahetati projektifaile ja IFC-mudeleid. Elektrilahendused kavandati koostöös ettevõttega Contactus, kelle andmete alusel said paika kilpide asukohad ja suurused ning seoti need memoriaali põhjaseinas olevate niššide ja hooldusluukidega. Oluline koostöölõik oli drenaaži ja kanalisatsiooni projekteerijatega: kaevude andmed seoti arhitektuurses projektis sillutistega millimeetri täpsusega.
Memoriaali projekteerimistööd
- Peaprojekteerijad: Arhitektuuribüroo JVR, Ninja Stuudio, Stuudio Truus.
- Autorid: Kalle Vellevoog, Jaan Tiidemann, Tiiu Truus
- Meeskond: Martin Prommik, Kersti Nigols, Liis Voksepp, Annika Liivo, Marianna Zvereva
- Skulptuur: Kirke Kangro
- Haljastus: Lidia Zarudnaya
- Graafiline disain: Martin Pedanik
- Ohvitseride mälestusmärgi tehniline lahendus: Margus Triibmann
- Eriosade peaprojekteerimine, konstruktsioonid, drenaaž, teed-parklad, vertikaalplaneerimine: Estkonsult
- Elektri- ja nõrkvooluosa projekt: Contactus
Kommunismiohvrite memoriaal ja ohvitseride mälestusmärk Maarjamäel
- Põhimõtteline otsus rajada kommunismiohvrite memoriaal sündis 2011. aastal, mitmeid aastaid vältasid arutelud selle asukoha ümber. Näiteks Memento soovis memoriaali rajada Tallinna kesklinna Tõnismäe kanti.
- 2014. aastal toimunud ideevõistlusel pakuti memoriaali asukohana kõige rohkem Maarjamäed. Toonase ideekonkursi võitis Koit Ojaliiv tööga „Mälutulbad”.
- 2015. aasta jaanuaris otsustas valitsus, et kommunismiohvrite memoriaal ja mälestusmärk ohvitseridele rajatakse Maarjamäele.
- Arhitektuurikonkurss kommunismiohvrite memoriaali rajamiseks Maarjamäele kuulutati välja 2016. aasta maikuus, võitjad kuulutati välja sama aasta lõpus.
- Esimese preemia pälvinud töö „Teekond” sai žüriilt üksmeelse toetuse. Selle kandev idee on kannatuste teekond läbi 200 meetri pikkuse tunneli, mille seinad kaetud ohvrite nimedega ja millest väljudes on kodumaale pääsemise sümboliks koduaed.
- 2017. aasta novembri algul sõlmisid Riigi Kinnisvara AS (RKAS) ja konsortsium, kuhu kuuluvad OÜ Tafrix, Graniittirakennus Kallio Oy, Verston Ehitus OÜ ning GRK Infra AS, ehituslepingu.
- Rajatis avati 2018. aasta augustis.
- Kommunismiohvrite memoriaal hõlmab 3,8 hektari suurust maa-ala juba olemasoleva Maarjamäe mälestusala naabruses, mille kogupind on 13 ha.
- Memoriaalis on ära märgitud kõigi teadaolevate kommunistliku võimu ohvrite nimed, kellest paljud surid kaugel kodumaast ning kelle matmispaik on teadmata.
- Alguses planeeriti ehitustööde maksumuseks 4,45 miljonit eurot, lõpuks kujunes selle maksumuseks 6,6 miljonit eurot.
Allikas: autorid
EhitusESTist leiad siit Aasta ehitusprojekt 2019 rajatiste kategooria konkursi kõik nominendid ja esitatud kandidaadid.
