Tallinna Linnateater rekonstrueeritud. Tööde lõppu oodati pikisilmi ja tulemust on tunnustatud nii konkursitel kui publiku tagasisidena.
Tallinna Linnateater pälvis 2025. aasta arhitektuuripreemiate peapreemia ning publiku lemmiku tiitli, äsja võideti aasta betoonehitise tiitel, lisaks sellele tõsteti lahendust esile konkursi aasta ehitusprojekt parimate nominente hulgas.
Uus saab eristuda mitmel viisil, Salto loodud Tallinna Linnateatri puhul on selleks oskus liita sise- ja väliruum tervikuks, kus korruste, akende ja seinte asemel on ristuvad tasandid ja vaated. Väljakutseid jagus seejuures nii autoritele kui ka ehitajale: Ehitus5ECO OÜ projektijuht Priit Haug tunnistas, et Tallinna Linnateatri rekonstrueerimine oli tehniliselt ja logistiliselt ka nende jaoks äärmiselt nõudlik ehitusobjekt.
„Töö toimus Tallinna vanalinna tihedas linnaruumis, kus kitsad ligipääsud ja kultuuripärandi kaitse seadsid igapäevasele ehitusele ranged piirangud,” tunnistas ta. Lisaks tõi ta esile, et objekt on Eesti kultuurielu seisukohalt olulise väärtusega.
Tallinna Linnateatri projekti edukas teostus näitab täna nii Eesti betoonehituse kõrget taset kui oskust planeerida ning teostada keerukat ehitust ajaloolises keskkonnas.
Küsimustele vastab arhitekt Märten Peterson
Kirjeldage riigihanke tingimustes esitatud suuremaid väljakutseid arhitektuuri ja projekteerimise vaates ja kuidas jõudsite pakutud ideeni?
Linnateatri kvartal koosneb 15 ajaloolisest hoonest, mis on juurdeehituse abil ühendatud ühtseks tervikuks. Suur osa kompleksist paikneb maa all ning linnulennult on nähtavad vaid mõned hoolikalt läbimõeldud uued arhitektuursed elemendid. Vanadest hoonetest selgelt eristuv uus maht sisaldab klaasist tühimikku, mille kaudu avaneb vaade sisehoovi.
Saalidevahelises maa-aluses publikualas pakub lae alt nähtav tänavapilt head orientiiri. Hoov on jäetud avaraks ning suvelavastusi saab nautida lavatornist moodustunud tribüünil istudes. Linnateatri projekteerimise kõige suurem väljakutse seisnes ilmselt hanketingimustes ja jäikades lepingulistes raamides, mis projekteerijatele varasemalt teada olnud praktika kohaselt ei sobitunud antud olukorda.
See tähendas, et ehitushange tuli läbi viia tööprojekti dokumentatsiooni alusel, ilma viimistlust avamata ja konstruktsiooniuuringuid tegemata. Samal ajal eeldati, et ehituse käigus ulatuslikku projekteerimist vaja ei lähe.
Etteaimatavalt hakkasid ehituse käigus riskid realiseeruma. Kipskonstruktsioonide alt ja maapõuest tuli välja mitmeid üllatusi, mis tingisid vajaduse ulatuslikuks ümberprojekteerimiseks. Muudatustöid tuli kaasprojekteerijatelt tellida spontaanselt ning paralleelselt teiste projektidega. See muutis olukorra kõigi osapoolte jaoks tarbetult keeruliseks. Niivõrd suurte projektide puhul on koostööraamistiku loomine äärmiselt vastutusrikas ülesanne. Kehvasti toimiv raamistus võib kaasa tuua tarbetuid lisakulusid ning koormata põhjendamatult kõiki protsessis osalejaid.
Milliseid üllatusi tõi kaasa ehitustöö ning kas pidite oma ideed ka kohandama?
Õnneks ei esinenud suures plaanis kogu ehitusprotsessi halvavaid üllatusi, kuna pinnas oli valdavalt varasemalt läbi kaevatud. Üheks erandiks oli Lai 25 ajalooline hoone, mille alla rajati lisakorrus. Kaevetööde käigus leiti kaks kaevu: puidust kaev hävines, kuid kivikonstruktsiooniga ja toimiv kaev säilitati ning on tänaseks eksponeeritud. Üllatuslikuks osutus hoovi rajatud betoonmahu mõju kohalikule veerežiimile. Eelmainitud kaevu ümbruses tõusis kapillaarniiskus lausa teise korruse lae kõrguseni – umbes 10 meetrit mööda seina.
Selle kontrollimiseks paigaldati seintele niiskust reguleerivad seadmed. Kaev kaeti betoonkilbiga, mis võimaldas saavutada ruumi – riidelao – jaoks sobivad niiskustingimused. Ei saa öelda, et suure hoovi läbikaevamisel välja tulnud konstruktsioonid ja augu kuju oleks otseselt üllatus, kuid nende ebasoodne paiknemine kippus jääma murphylikult tuiksoonte ligidusse ning pakkus parajalt närvikõdi. Näiteks tuli Musta saali plaanil pöörata, mis tähendas ulatuslikku ümberprojekteerimist. Pingeliseks kujunes ka evakuatsiooniteede ja trepikodade nõutud laiuste tagamine.
Suurte ja keeruliste objektide õnnestumisel on oluline koostöö. Kirjeldage, kuidas see sujus erinevate osapooltega.
Komplekshoone projekteerimine nõudis tihedat koostööd muinsuskaitsega ning see sujus hästi. Projekteerimise käigus oli üheks peamiseks arutelukohaks Aida tänava äärne klaasfassaad, mis on Tallinna vanalinna kontekstis haruldane. Lõpuks leiti, et Salto projekti kandev idee loob olulist lisandväärtust ning on kohatundliku lahendusena neile aktsepteeritav.
Klaasfassaad võimaldab tänavalt vaadata ajaloolisse sisehoovi ja maa-alustesse mahtudesse ning vastupidi. Samuti arutati hoovi trepikoja välisviimistlust – Salto ettepanek kasutada peegelpinda võimaldas vältida uue visuaalse kihistuse lisamist, peegeldades hoopis ümbritsevaid ajaloolisi fassaade.
Projekteerimisel oli teatril endal väga oluline roll. Niivõrd spetsiifilise hoone loomine nõuab mahukat sisendit ning loomeprotsess eeldas vastastikust usaldust. Koostöö oli küll seikluslik, kuid meeldiv. Koostöö ehitajaga oli tihe ja konstruktiivne. Rekonstrueerimisprojektides kerkib iganädalaselt esile palju küsimusi, mis vajavad lahendamist. Hoolimata keerukatest lepingulistest raamidest oli kõigi osapoolte soov jõuda eduka tulemuseni selgelt tajutav.
Milliste lahendustega olete arhitektidena täna eriti rahul?
Isiklikult näen suurt väärtust teatri sisehoovis. Ajalooliste hoonetega ümbritsetud kolmnurkne kvartal pakub tuulevarju ning lavatorni tribüünil on meeldiv viibida ja vaateid nautida. Samuti on rõõmustav Aida tänava äärne klaasfassaad. Kuigi muinsuskaitse eritingimused nägid ette hooviväravate pidevat avatust, ei ole see teatri spetsiifikast tulenevalt alati võimalik. Klaasfassaad võimaldab siiski kõigil huvilistel saada osa hoovi atmosfäärist.
Kindlasti tuli teha ka kompromisse. Kas jäi midagi kripeldama?
Ehitusaeg langes kokku keeruliste globaalsete sündmustega, nagu koroonapandeemia ja sõda Ukrainas. See avaldas projektile survet ning tõi kaasa teatud optimeerimisi. Tuli ette ka ehitusaegseid jooksvaid muutmisvajadusi. Arhitekti töö nõuab sellistes olukordades selget prioritiseerimisoskust. Tallinna Linnateater on pälvinud palju tunnustust ning avalikkus on selle hästi vastu võtnud. Eluterve on vast sellele keskenduda ja mitte langeda professionaalse kretinismi küüsi.
Kas võtaksite veelkord ette sellise väljakutse, kui oleksite kõiki takistusi teadnud?
See on küsimus, millele tahaks vastata kulli ja kirja visates. Tõenäoliselt võtaksin, sest see kogemus on olnud väärtuslik õppetund, kuigi ka vaimselt nõudlik. Tänase teadmiste ja kogemustega oleks sama teekond kindlasti lihtsam. Töö Linnateatri projekteerimisega on suur privileeg – tegemist on tähendusliku hoonega, selle loomine ongi seikluslik.
Soovin tänada meeskonda ja esile tõsta kaasprojekteerijaid – konstruktoreid, kellega koostöö oli väga meeldiv. Pike OÜ tegeles juurdeehituse osaga ning Ekspertiis ja Projekt OÜ ajalooliste hoonete tundliku käsitlusega. Samuti tänan teatri esindajaid: Elmo Nüganen, Rain Raabel ja Kristjan Suits, kellega jagasime sarnast väärtusruumi.
Tallinna Linnateater
- Tellija: Tallinna linn
- Arhitektid: Maarja Kask, Ralf Lõoke, Märten Peterson, Andro Mänd. Kaasa töötasid Tiina Linna, Martin Mclean, Margus Tamm, Tanel Teder, Moonika Liias
- Sisearhitektuur (juurdeehitus): Marja Abe, Liisa Hagelberg
- Sisearhitektuur (ajaloolised hooned): Birgit Palk, Tarmo Piirmets, Raul Tiitus
- Projekteerimine: Salto Arhitektid OÜ koostöös Projektipea OÜ-ga
- Konstruktor, kandetarindid: Inseneribüroo Pike OÜ, Ekspertiis ja Projekt OÜ
- Ehituse peatöövõtja: Ehitus5ECO OÜ (projektijuht Priit Haug)
- Omanikujärelevalve: Infragate Eesti AS
- Küte ja ventilatsioon: Teinos OÜ; tugevvool: Rausi OÜ;
- Betoonitööd: Bildex Grupp OÜ; betoontoodete tarnija: Rudus AS; raketise tarnija: Ramirent Baltic AS
Kommentaar aasta betoonehitise žüriilt:
Linnateatri pikaajaline unistus täitus parimal võimalikul moel. Arhitektide suurepärane töö ühendas vanad ja uued hooned silmapaistvaks teatrikompleksiks vanalinna südames.
Sügavale maa alla minek võimaldas rajada kaks suurt teatrisaali. Suurte sillete abil avatud klaasfassaadiga tänavafront laseb päevavalgust alumistele korrustele ja avab linnarahvale kauni sisehoovi vaate koos unikaalse lavatorniga. Meelde jääb betooni mitmekülgne ja efektiivne kasutamine kandekonstruktsioonina ja sisekujunduses.
Hea teada
- Tallinna Linnateatri projekt hõlmab endas poolt vanalinna IX kvartalist, 16 erinevat hoonet, millest juurdeehituse osa seob kogu struktuuri üheks toimivaks tervikuks. Teatrihoonele on varasemalt projekte koostatud (19880ndad, 2000ndad), kuid 2018. aastal toimunud arhitektuurikonkursil an lähteülesandeks uute suurte teatrisaalide rajamine maa alla. Salto arhitektuuribüroo võitis selle eskiisprojektiga „PAVILJON“.
- Arhitektuurikonkursi võidutöö üks peamisi argumente oli kvartali perimeetris uushoonestuse klaaspinnaline tühimik. Kui pool uuest maapealsest hoonest matkib pilukujuliste akendega vana ülesmõõdistatud hoone fassaadi, siis teine pool on täpse info puudumise tõttu jäetud taotluslikult neutraalseks ja läbipaistvaks. Läbi selle on võimalik möödakäijal heita pilk elavasse teatri sisehoovi mille kaudu jõuab loomulik päikesevalgus maa-alusesse teatri avalikku ruumi suurte saalide vahel. Õhulises tühimikus on kuue meetri kõrgune ja ilma igasuguste kanduriteta klaasfassaadisüsteem. Paksud klaaspaketid on liidetud mastiksvuugiga ja kannavad end ise.
Väljakutsed
- Üheks väljakutseks kujunes Lai 25d ja Lai 25e keskaegsetele hoonetele korruse alla rajamine. Arheoloogiliste väljakaevamiste käigus leiti hoone alt täielikult funktsioneeriv kaev. Ehituse käigus kavandasid arhitektid lahenduse, mis võimaldas kaevu eksponeerida ning siduda see lao funktsiooniga ruumi osaks.
- Kogu kvartalit läbib keerukas tehnosüsteemide „närvivõrgustik“, mis punktipilve mõõdistuse mudeli põhjal läbivad ajaloolisi katuse toolvärkide diagonaale ning muid äärmiselt kitsaid kohti. Selle tulemusel on ventilatsioonikambrid sisult kompaktsed ning ventilatsiooni teenindavad restid peidetud katuseviilude vahele ja korstendesse, sulandudes märkamatult vanalinna katusemaastikku.
- Lisaks tavapärastele tehnosüsteemidele annab lavatehnoloogia tervikule veelgi vürtsi juurde. Keeruka ja maailmas ainulaadse kujuga Põrgulava on hoolikalt täis pakitud tippklassi tõste- ja valgustussüsteeme. Saali keskel laiub 10-meetrise läbimõõduga pöördlava. Kogu lahenduse muudab veelgi keerukamaks tuleohutuse ja akustiliste nõuete tagamine, mis eeldab mitmeid keerukaid sõlmlahendusi.
- Lai 25 hoone keldris avati ajakapslina säilinud hüpokaustiruum, mis tänaseks on publikule ligipääsetav. Sama hoone esimesel korrusel saab ajaloolises dornse ruumis vaadelda oletatavasti 15. sajandist pärit polükroomset sammast. Projektlahendusega puhastati sammas ümbritsevast tellismüüritisest ja avati seina toetuslahenduse abil kolmest küljest vaatlemiseks. Maa-aluse ehituse tulemusena on teatri hoov avatud suvelavastuste tarvis.
- Hoovisillutisel võib näha ajaloolise H-hoone kontuure, mis annab aimu ajaloolisest vanalinna kvartalisisesest tihedusest. Hoovi loodenurgas on publiku tribüün, mille sees peidab end nii lavatorn kui uushoonestuse üks ventilatsioonikambritest. Hoovis peituva peegelfassaadi taga asuvad korruseid ühendav evakuatsioonitrepikoda ja lift, mis tagab ligipääsu võimalikult suurele osale hoonest. Linnulennult ei oskaks aimatagi, kuivõrd palju hoone endas peidab.
Allikas: Salto Arhitektid
