Keskkonnaluba ei vormistata üleöö, seda teab iga ehitaja: menetlus võtab aega ja see on mõistetav. Probleem ei olegi täna menetluste tähtajas, vaid ettearvamatuses, sest ettevõte ei tea, kui pikaks see teekond tegelikult kujuneb.
Eesti Tööandjate Keskliidu liikmesettevõtete kogemuse põhjal juhtub seda lubamatult palju. Investeeringute planeerimisel pole aga miski kallim kui ebakindlus, seda kulu ei kajasta ükski aruanne, kuid iga projekti arendaja tunneb seda hästi.
Tähtajad on seaduses olemas. KeÜS § 49 järgi peaks keskkonnaloa saama 90 päevaga, kompleksloa 180 päevaga. Need on mõistlikud tähtajad. Probleem on aga nende rakendumises: tähtaeg hakkab kehtiva praktika kohaselt jooksma mitte taotluse esitamisest, vaid hetkest, mil Keskkonnaamet tunnistab taotluse „nõuetekohaseks“. Ning sellele hetkele eelnevate tagasisaatmisringide arv ei ole piiratud, see protsess võib kesta kuid, mõnikord aastaid. Formaalselt on tähtaegadest kinni peetud. Sisuliselt on menetlus selleks hetkeks juba ammu kestnud.
See ei ole üksikute juhtumite probleem, see on muster, mis vajab ettevõtjate hinnangul süsteemset lahendust.
Miks on teema ehitussektori jaoks nii oluline?
Tüüpiline suur ehitusprojekt, olgu see tootmishoone, energiaobjekt või ringmajandusega seotud käitis, vajab täna mitmeid lubasid, millest keskkonnaluba on sageli kriitilise tee peal. Kui keskkonnaloa menetlus venib, lükkub edasi kogu projekt. Investeeringute eest vastutajad kaotavad kannatuse. Rahastajad küsivad uusi riskihinnanguid. Mõned projektid lihtsalt ei sünni.
Tööandjate kogutud kogemused näitavad mustrit: juhtumeid, kus menetleja vahetumisel algas protsess sisuliselt uuesti algusest. Projekte, kus menetlus venis ebamõistlikult pikaks mitte keskkonnakaitselistel kaalutlustel, vaid formaalsetes menetluslikes küsimustes, mida oleks saanud lahendada ühe külaskäiguga. Olukordi, kus ettevõte ei tea, kas ja kuidas tegutsemist jätkata, mitte seepärast, et keskkondlikud küsimused oleksid lahendamata, vaid seepärast, et menetlus lihtsalt ei lõpe.
Läbiv probleem on see, et kitsas loamuudatus avab tänases praktikas sageli kogu loa revisjoni. Ettevõte, kes soovib luba ajakohastada, seisab silmitsi täismahulise menetlusega. See loob vastupidise stiimuli: seaduskuulekus toob kaasa suurema halduskoormuse.
Viis muudatust, mis aitaksid tänast olukorda parandada
Tööandjate Keskliit on koos ettevõtete ja õigusspetsialistidega töötanud välja ettepanekud, mis ei nõua suurt reformi, ainult õigusselgust ja vastutust.
- Menetlusaeg peab algama taotluse esitamisest. Haldusmenetluse seadus ütleb seda nagunii (HMS § 35). Keskkonnaloa eriregulatsioon peaks olema sellega kooskõlas. Kui taotluses on puudused, mida ei saa menetluse käigus kõrvaldada, peaks Keskkonnaamet need esitama koondatult, mitte etapiviisiliselt lisanõudeid saatma. Selleks, et taotlus saaks mõistliku aja jooksul nõuetekohaseks, peab olema ka Keskkonnaametil suurem vastutus.
- Menetluse peatamine peab olema erand, mitte reegel. Praegu kasutatakse peatamist laialt – ka formaalsete täpsustuste, kohalike omavalitsuste arvamuse küsimise ja ettevõttele antud vastamise tähtaja puhul. Peatamine peaks olema lubatud vaid erandjuhul, eelkõige siis, kui toimub keskkonnamõjude hindamine.
- Tähtaja pikendamisel peab olema ülempiir. Praegu saab tähtaega pikendada lõpmatult. Ettepanek on, et pikendamine on lubatud üks kord ja mitte rohkem kui 180 päevani taotluse esitamisest arvates.
- „Oluline muudatus“ peab olema seaduses selgelt defineeritud. Täna sõltub see suuresti ametniku kaalutlusest, mis loob ebavõrdse kohtlemise ja ettearvamatuse. Kui muudatus ilmselgelt keskkonnakaitselisi mõjusid kaasa ei too, peaks see läbima lihtsustatud menetluse 30 päevaga.
- Loatingimuste karmistamisel peab olema minimaalne mõistlik üleminekuaeg – vähemalt üks aasta. Ettevõte, kes on investeerinud käitisesse vastavalt kehtivatele nõuetele, ei saa järsku uue standardi täitmiseks kohustatud olla ilma mõistliku kohanemisvõimaluseta.
Pikemas perspektiivis algab muutus partnerlusest
Seadusemuudatused loovad raamistiku, kuid raamistik üksi ei muuda kultuuri. Menetluse ettearvatamatust ei saa lahendada ainult paragrahvisõnastusega, see eeldab ka ühist arusaama sellest, milline peaks olema ameti ja ettevõtja suhe.
Tööandjad on teinud ettepaneku, et eeskuju võiks võtta Maksu- ja Tolliametilt, kes aastaid tagasi tegi teadliku valiku: pöörduda kontrolli- ja karistusfookuselt nõustamise ja koostöö suunas. See muutus ei nõrgestanud maksukuulekust, vastupidi. Kui amet on partner, siis ettevõtted ka tahavad nõuded täita.
Andmed räägivad selget keelt: 50% loataotlustest ei mahu ettenähtud protsessi ajaraami. Kui menetlusaeg on formaalselt piiratud, kuid praktikas määramatu, ei suuda ettevõtja tagada investeerimisplaanis ühtki kindlat eeldust. See on rahaliselt kallis ja strateegilisel tasandil halvav.
Ka looduskeskkond peab saama kaitstud, seda ei sea keegi kahtluse alla. Kuid keskkonnahoid ja prognoositav menetlus ei ole vastuolus. Vastupidi: ettevõte, kellel on selge teekond loa saamiseni, investeerib julgemalt ka kestlikematesse lahendustesse.
Head projektid vajavad tuge, et säiliks Eesti konkurentsivõime
Oleme esitanud konkreetsed seadusemuudatuste ettepanekud peaministri efektiivsuse ja majanduskasvu nõukojale ning valitsusele.
Need on muudatused, mille mõju Eesti majanduse elavdamiseks ja konkurentsivõime tõstmiseks oleks märkimisväärne. Oleme täna ootel, et oodatud muutused ka päriselt ellu viidaks ning rakenduksid. Iga hääl selles protsessis on oluline. Mida rohkem erinevate sektorite ettevõtteid jagab oma kogemusi, seda kaalukamad on ka esindusorganisatsioonide ettepanekud.
Eesti konkurentsivõime sõltub sellest, et head projektid saavad ellu viidud. Selge ja prognoositav loamenetlus on nii ettevõtjate, ameti kui ka laiema ühiskonna huvides, sest see säästab ressurssi kõigil osapooltel ning suunab energia sinna, kuhu see kuulub: sisulise tasakaalu leidmisele keskkonnakaitse ning majandustegevuse vahel.
