Kuu aja eest saatis siseministeerium valitsusasutustele kooskõlastamiseks määruse eelnõu, millega kehtestatakse ühtsed nõuded varjendite rajamisele ja varjumiskohtade kohandamise põhimõtetele.
Tegemist on 2025. aasta sügisel jõustunud seaduse rakendusaktiga, mis peaks aitama järjepanu täita seni elanikkonna kaitses olnud lünki. Määrusega kehtestatakse miinimumnõuded varjenditele ja varjumiskohtadele. Täpsustatakse, millistesse hoonetesse tuleb varjend rajada, ning sätestatakse varjendi suuruse arvutamise alused vastavalt hoone kasutusviisile ja seal viibivate inimeste arvule. Samuti luuakse raamistik varjumisplaanide koostamiseks, et kriisiolukorras oleks selge, kuhu ja kuidas inimesi hoonetes varjuma suunata.
Alates 1. juulist 2026 tuleb rajada varjendid uutesse üle 1200 m2 suurustesse elu- ja avalikesse hoonetesse, millele ei ole selleks ajaks esitatud ehitusloa või teatise taotlust. Olemasolevates, samadele parameetritele vastavates hoonetes, tuleb koostada varjumisplaan ning võimaluse korral kohandada varjumiskoht hiljemalt 1. juuliks 2028 või kasutusloa saamisel. Eraldi nõuded on ühiskondlikele hoonetele ning äri- ja tööstushoonetele, varjendid ise jaotatakse eraldi kahte suuremasse klassi.
Kuigi mitmed ehitusettevõtjad on väljendanud arvamust, et varjendite rajamine tõstab ehituskulusid 5–10% või enamgi, hindab siseministeerium Soome praktikale tugineva prognoosi põhjal, et ehitushinna kasv jääb keskmiselt 2–3% juurde. Märgitakse, et kulu sõltub suuresti projekteerimise oskuslikkusest – kui varjend kavandatakse hoone loogilise osana, näiteks keldri või esimese korruse osana, siis ei ole vaja eraldi ruumi, vaid tuleb lihtsalt tugevdada juba planeeritud konstruktsioone. Siseministeeriumis ollakse seisukohal, et ehkki varjend peab vastama kindlatele nõuetele, saab selle igapäevane kasutus olla midagi muud, näiteks mängusaal, hoiukoht või maa-alune parkla, sõltuvalt hoone omaniku valikust.
Tuleb hakata rajama nõuetele vastavaid varjendeid
Siseministeeriumi kriisivalmiduse ja elanikkonnakaitse asekantsleri Tuuli Räime sõnul on varjumine elanikkonnakaitse oluline osa, mis aitab kaitsta inimelusid olukordades, kus tekib kiire ja otsene oht elule või tervisele – olgu selleks suurõnnetus, plahvatus, sõjaline rünnak või muu ootamatu kriis.
„Varjendite rajamise kohustuse panemine uutele hoonetele on analüüsitud ja kaalutletud otsus, mis tugineb ka teiste riikide kogemusele,” kinnitab Räim. „See on investeering meie ühisesse turvalisusesse.“
Asekantsler leiab, et kinnisvarasektoris on arvestatav huvi varjendite rajamise vastu. Ta märgib, et mitmed arendajad on juba siseministeeriumi poole pöördunud, et saada projekteerimisel arvestatavad nõuded võimalikult kiiresti selgeks.
Ehkki varjendite rajamise nõue puudutab eelkõige tulevikus ehitatavaid hooneid, on määruses oluline roll ka olemasolevate hoonete varjumiskohtadel. Eestis on seni uutesse hoonetesse rajatud üksikuid varjendeid ning varjumiskohti on kohandatud vähe. Samas usub Tuuli Räim, et olemasolevates majades leidub juba praegu ruume, mida on võimalik suhteliselt kiiresti ning mõistlike kuludega kohandada turvaliseks varjumiskohaks.
Eesmärk pooled korterelamud, büroo- ja ärihooned
Räime sõnul on siseministeeriumi eesmärk tagada, et 2034. aastaks oleks pooltel korterelamutel ning büroo- ja ärihoonetel toimiv varjumisvõimalus.
„Nii oleks vähemalt pooltele Eesti elanikele varjumiskoht tagatud ning kolmveerand inimestest teaks, kuhu ja kuidas ohu korral varjuda,” lisab ta.
Eesti Ehitusettevõtjate Liidu tegevdirektor Kalmer Gross hindab meie planeeritavat korda Soomes juba ammu kehtiva korraldusega võrreldes, et varjendite rajamise ehitushind võib siiski kerkida märksa rohkem sellest, mis eelnõus planeeritud. Samuti on Eestis varjendid meie vajadusi arvestades liialt suurteks planeeritud: arvestuslikult peab iga kortermaja elaniku kohta olema 0,75 m2 varjendipinda. Elu aga näitab, et kortermajas pole kunagi kõik elanikud sajaprotsendiliselt kohal. Soomes on jäetud arhitektile ja hoone haldajale varjendi suuruse osas kaalutlusotsuse tegemise õigus, meil mitte.
Nõuetega kaasneb kulu nii ehitajale kui haldajale
Lisaks ei ole akendeta ja madala laega ruumidele tavaelus kuigi palju kasutust, mistõttu need jäävad lihtsalt tühjalt seisma. Kui ruumile muud funktsiooni pole, kasvatab see samuti ehitushinda. „Soomes tühjalt seisvaid varjendeid ei rajata, ehitushinda tõstavad varjendi konstruktsioonid ja tehnosüsteemid ja see kulu on tõesti umbes 2% eelarvest,” selgitab Gross.
Nõuded avade suurusele on eelnõus toodud ebastandardsed, sellised, mida ehituses üldiselt ei kasutata. Nii on teadmata, kes hakkab Eesti pisikese turu jaoks kallist tootearendust tegema. Ja kui hakkabki, kujuneb toodete lõpphind vastavaks – varjendi avade materjalidest võib saada eksklusiivne luksuskaup. „Meie eelnõus viidatakse vaid mõnesaja euro suurusele lisakulule, aga ilmselt pole see kõik,” märgib ta. „Esitatud nõuetega kaasnevad täiendav halduskoormus ja hoolduskohustus – ventilatsiooniseadme hooldus, generaatori katsetused, elektrisüsteemide katsetused, kütuse uuendamine, muude varude uuendamine jmt.”
Lisaks sellele on veelgi kuluallikaid, mis seonduvad varjendi rajamise ja selle ülalpidamisega. Näiteks asjaolu, et varjend ei tohi olla niiske, mistõttu seal peab hoidma stabiilset temperatuuri.
„Pigem on õige väide, et „teenuse maksumust ei ole hetkel võimalik hinnata, kuna selline teenus turul puudub. Hind sõltub tehtud töö mahust.“ Kuivõrd täna ei ole turupraktika välja kujunenud, siis ei ole korrektne pisendada ettevõtetele kaasnevaid finantskulusid. Mõju on pigem oluline kui ebaoluline,” nendib Gross.
Kõike eeltoodut arvesse võttes võib hinnata, et eelnõusse kirja pandud soovid ei mahu 2% ehitushinna sisse. „Praegu tundub, et rahaliselt käivad määruses sätestatud nõuded ehitajale ja haldajale üle jõu,” tunnistab Kalmer Gross.
Varjumisvõimalus peab olema kättesaadav
Varjendilahenduste konsultatsioonidele, projekteerimisele ja ehitamisele spetsialiseerunud OÜ Warjend juhatuse liikmed Marko Palloson ja Rait Pukk olid kaasatud ka nii läinud aasta septembris Riigikogus vastuvõetud hädaolukorra seaduse kui ka selle rakendusaktide eelnõu koostamise töögruppi.
Oma tunamullu detsembris terviklahendusteks asutatud ettevõtte arengut näevad nad käimas käsikäes vastavalt sellega, kuidas ehitusturg varjendite rajamisega kaasa läheb. Alguses on põhirõhk nõustamisel, seejärel projekteerimisel. 2026. aasta lõpus hakkavad ajas kasvama varjendispetsiifiliste materjalide müük ning terviklahenduste valmisehitamine.
Kuigi valdavalt on varjendite rajamine seotud tulevaste uusehitistega, ei välista nad, et edaspidi hakatakse ehitama ka muust hoonestusest täiesti eraldiseisvaid varjendeid, näiteks uuselamurajoonides, kus ühe arendaja käe all rajatakse mitmeid era-, rida- või kortermaju.
Palloson on seda meelt, et kuigi ehitusettevõtjate seas esineb varjendite rajamise suhtes mõningast tõrksust, ei tohiks murekohad olla ületamatud ja esialgu õhku jäävad küsimused saavad vastuse esimeste uue korra järgi kavandatavate hoonete projekteerimise ja ehitamise käigus.
„Kui suhteliselt hiljuti hakkasid kehtima energiaklassi nõuded, siis oli ka omajagu vastuseisu. Kusjuures ehitushinnad kerkisid märksa rohkem kui varjendite puhul. Praeguseks on aru saadud, et see kõik on meie elukeskkonna paremaks muutmise huvides. Nii nagu varjendite rajamine on kõigi turvalisuse huvides,” selgitab ta. „Alati saab paremini, aga ma hindan selle määruse kvaliteeti heaks. Selles on arvestatud Soomes enam kui viiekümne aasta jooksul praktiseeritud struktuuri, mis toimib ja mis annab kindluse, et ka meie uus kord on rakendatav.”
Varjend kui korteriostu motivaator
Kõige rohkem poleemikat on seni tekitanud siseministeeriumi poolt väljakäidud number, et ehitushinna kallinemine seoses varjendi rajamise kohustusega jääb 2–3% piiresse.
Rait Pukk märgib, et seda suurusjärku ei ole võimalik üldistavalt kuigi täpselt kinnitada, sest asjaolusid, millest ühe või teise hoone ehitusmaksumus oleneb, on lihtsalt väga palju ning nendest sõltub ka olulisel määral see, kui palju läheb maksma varjendi paigutamine sellesse konkreetsesse valemisse.
Ka Marko Palloson leiab, et väljakäidud kallinemise protsent võib kehtida kogu ehitusturu mahu arvestuses, ent iga ükskiku objekti puhul kõigub see märksa suuremates piirides.
„Edaspidi sõltub palju ühiskonna ootusest, millisel tasemel turvatunnet me endale soovime. Kui inimese silmis saab varjendi olemasolu kortermajas argumendiks sinna elamine soetada, siis paneb see ka arendajaid tegutsema selles suunas, et majades oleksid need varjendid olemas,” kirjeldab Palloson varjendite rajamise liikumapanevat jõudu. „Kõik me loodame, et neid varjendeid ei lähe kunagi tarvis, aga usun, et nende rajamise vajadust ning nende positiivseid külgi teadvustavaid inimesi leidub üha enam. Need on inimesed, kes on nõus kaasneva lisakulu kinni maksma.”
Nii hindab ta, et nagu iga uue regulatsiooni puhul, tähtsustatakse praegu ka varjendite rajamise kohustusega kaasnevat hinnatõusu üle – kartused on suuremad kui asi iseenesest väärt. „Küsimusi on, aga ma arvan, et need saavad vastuse sedamööda, kuidas me hakkame harjuma esilekerkivate olukordade lahendamisega. Näiteks leidmaks varjendiks mõeldud ruumidele igapäevast kasutust,” ütleb Rait Pukk. „Nii on juba praegu rajamisel üks koolimaja, kus varjendiks mõeldud ruumid saavad igapäevaselt olema kasutuses garderoobina.”
Varjend ja varjumiskoht
- Varjend on spetsiaalselt ehitatud ja tugevdatud hoone osa, mis kaitseb plahvatuste, lööklaine ja lenduvate esemete eest.
- Varjendid võivad olla näiteks maa-alused keldriruumid, kuid nende puhul on oluline, et seal oleksid paksud betoonseinad ja hermeetilised uksed.
- Eelnõu kohaselt tuleb rajada varjendid uutesse üle 1200 m2 suurustesse elu- ja avalikesse hoonetesse, mille ehitusloa taotlus on esitatud alates 1. juulist 2026.
- Varjendi sissepääs peab olema maksimaalselt 250 meetri kaugusel inimese eluruumist.
- Varjendid jagatakse kahte kategooriasse – V1 ja V2. Erinevus seisneb erinevates turvanõuetes, esimeses on need leebemad, teises rangemad. Näiteks nõutakse V2 kategoorias lokaalset elektritootmisvõimalust.
- Varjendi rajamise kohustus on jaotatud kolme kriteeriumi vahel – alates 1200 m2 elukondlikud hooned, alates 1500 m2 tööstus- ja laohooned ja alates 10 000 m2 suurused inimeste kogunemiskohad.
- Varjendites peab iga inimese kohta olema arvestuslikult 0,75 m2 põrandapinda, lisaks abiruumidele.
- Varjumiskoht on olemasolev ruum hoones, mida saab hädaolukorras kasutada varjumiseks, kuid mis ei pruugi pakkuda sama kõrget kaitsetaset kui varjend.
- Näiteks võivad varjumiskohad olla tavalised keldrid, maa-alused parklad või akendeta siseruumid, mis pakuvad küll teataval määral kaitset, kuid ei ole spetsiaalselt tugevdatud ega pruugi omada piisava paksusega betoonseinu või hermeetilisi uksi.
- Mõlemad täidavad oma rolli ja võivad igapäevaselt olla kasutuses ka muudel eesmärkidel – varjend võib olla panipaik, jõusaal või tehnoruum, varjumiskoht aga näiteks parkla või koridor. Eeldus on, et koha peab varjendina saama kasutusele võtta hiljemalt 72 tunni jooksul pärast ohuteavituse saamist.
- Ohu korral on oluline teada, milline neist pakub suuremat kaitset ning vajadusel see kiiresti kasutusele võtta.
Allikas: siseministeerium
