Kevad on aeg, mil rohenäpud aina rahutumaks muutuvad. Õnneks pole aias tööpuudust karta ja on mitmeid tegemisi, millega saab alustada juba enne ilmade püsivalt soojaks minemist.
Talve lõpp ja varakevad on parim aeg viljapuude lõikuseks. „Oleneb ilmast, külma kevade puhul saab lõigata kauem. Oleme lõiganud aprilli lõpuni, aga kui on soojad ilmad ja maguskirsi pungad juba paisumas, siis on kiire,” paneb südamele OÜ JM Aiad juhatuse liige Martin Marmor. Täpsemalt sõltub aastast ja temperatuuridest, mis ajani täpselt puid lõigati saab. „Õunapuud õitsevad hiljem ja nendega on natukene rohkem aega kui murelite, maguskirsside või aprikoosidega. Nendel võivad pungad murduda ja siis jääte saagist lihtsalt ilma, kui töö liiga hiliseks jätta,” hoiatab ta.
Luuviljaliste lõikamise osas on Marmori sõnul erinevaid arvamusi ehk on neidki, kes peavad õigeks lõikamist ainult suvel. „Teatud mõttes see ongi õige, aga suvel ei näe võra kuju ja harvenduslõikust on keerukas teha. Seega meie ikkagi teeme luuviljaliste lõikust kevadel ka, lihtsalt me ei kasuta selleks saagi. Kui on vaja suuremaid oksi eemaldada, siis need lõikused me jätame luuviljalistel suveks, aga harvenduslõikust on mõistlik teha ka kevadel,” selgitab ta. Rääkides vigadest, mida ise lõigates tehakse, on Marmori sõnul sagedaseim n-ö tüügaste jätmine. „Sealt läheb sisse mädanik – haavad ei parane ära. Paljudel on mulje, et kui lõigata tüve lähedalt, on puul rohkem valus, aga just sealt tulebki tegelikult lõigata,” paneb ta südamele.
Viljapuud vajavad lõikust
Teine levinud viga, mida koduaedades tehakse, on see, et puid ei hooldata üldse. „Kui on lastud puul nii-öelda taevasse minna, on seda hiljem keeruline kontrolli alla saada,” jätkab Marmor, kelle sõnul lõikamata jätmine tähendab enamasti karuteenet.
Samal ajal sõltub lõikus eesmärgist: „Inimene ise otsustab, mida ta puust saada tahab, kas ta tahab kuskil suures pargis või iluaias lihtsalt kõrget puud või tahab ta kitsas koduaias kasvatada seda niimoodi, et see tervet aeda ära ei varjutaks. Kitsas koduaias on reeglina vaja hoida puud enam-vähem ohjes ja väikestena, muidu mahub vaid kaks puud ja ongi kõik.”
Omaette lõikamistehnika on aga kasutusel tootmisaedades. Hooldamiseks ja viljakoristamiseks ei tohiks seal vaja olla isegi redelit, sest et puud hoitakse nii madalad. Välimuselt pole see ehk nii kaunis, aga vihatud vihmavarju kujul on oma põhjus. Viljad peavad olema madalal ja puud lihtsalt hooldatavad.
Rolli mängib seegi, milline on pookealune – neid on tugeva- ja nõrgakasvulisi. „Vanasti olid kõik seemikud tugevakasvulised, vajades tugevat lõikust, juhul kui soov oli neid jõuga väiksena hoida. Tänapäeval müüakse ka madala- ja nõrgakasvulisi, millel on lõikamise vajadus oluliselt väiksem,” näitlikustab Marmor.
Neeva Aia perenaine Merike Lepik soovitab ka lehtpuuhekke kevadel julgelt tagasi pügada. „Siis läheb taim ühtlaselt lehte. Pügatud okste otsi pole hiljem näha, samas kui hekki lõigata siis, kui ta on lehtima hakanud, jäävad tal need nii-öelda lõigatud oksa otsad näha,” räägib ta.
Kuidas talv taimi mõjutas?
Möödunud talv hoidis külma erakordselt pikalt ning külmaõrnade taimede puhul on Marmori sõnul kahjustusi näha. „Puudest rääkides on külmaõrnad näiteks mõned virsikud ja aprikoosid. Neid ongi külm ära võtnud ja oksakahjustusi põhjustanud, ka pirnipuudel on seda noortel okstel näha. Aga üldjoontes ei ole asi väga hull,” jätkab Marmor, kelle sõnul kardavad Eestis müüdavad taimed otsesest miinuskraadist rohkemgi miinuse ja plussi vaheldumist kevadel.
„Isegi Siberi taimed – Siberis on palju külmem kui meil, aga seal nad kasvavad ja meil mitte, just seepärast, et nad on harjunud sellega, et kui läheb soojaks, siis jääb soojaks. Meil läheb soojaks ja siis läheb jälle külmaks tagasi. Eks saame näha, mis sel kevadel tuleb. Kui pungad hakkavad puhkema ja taim nii-öelda elama ja siis tuleb kõva külma, on probleem enamasti palju suurem kui see, et talvel oli miinus 10 või isegi miinus 30 kraadi. Eelmisel aastal ma ei tea üldse, et keegi oleks näiteks kirsisaaki saanud, sest ka mullu olid ilusti kirsiõied puhkenud, kui tuli külm ja võttis ära. Ja saaki me ei saanudki,” nendib ta.
„Kui tuleb hiline külm, siis ega midagi muud ei olegi teha, kui et visata katteloor või plastpang külmaõrnale taimele peale paariks külmaks päevaks ja sompus ilmaga võtta hiljem ära,” lisab Lepik.
Esimesena külva redist
Varakevadel võib teha esimesed külvid ka kasvuhoonesse, et saada redist, salatit ja tilli. „Kui sügisest on kasvuhoone korrastamata jäänud, siis kõigepealt tuleb see ära korrastada ja pesta, lisaks võib teha väävlitossu. Muld tuleb korralikult läbi kaevata, et see hakkaks kiiremini sulama, vajadusel peaks uut mulda lisama. Samuti võib lisada toitaineid, kas väetist või komposti ja esimese asjana redis sisse ning natukene kasta,” kirjeldab Lepik kevadist rutiini.
Kui temperatuurid stabiliseeruvad ja ööpäevane keskmine temperatuur kerkib üle kümne kraadi, saab alustada ka väljas väetamist. „Pigem aprilli lõpus või mai alguses, mil on püsivalt 10 kuni 12 kraadi sooja. Aga oleneb aastast, kui aprillikuus on külm või sajab lund või lörtsi, ei saa aias neid asju veel teha, vaid parem on toas teed juua ja raamatut nautida.” Palju oleneb Lepiku sõnul ka piirkonnast. „Meil Pärnus ei lähe enne soojemaks, kui merejää on läinud, samas kui Tartu või Räpina piirkonnas on samal ajal juba päris soe ja saab mõnuga aiatöid teha,” toob ta näiteks.
Eeltöö tee ära enne kaevama asumist
Marmori sõnul peaks istutamisele eelnema alati planeerimine ja eeltöö. „Esiteks on vaja endale selgeks teha, kas muld või pinnas üldse on sobilikud kasvamiseks või tuleks hakata mullapinnast vahetama.” Ta toob esile, et uusarenduste ja -ehitiste juures võib olla ka nii, et ehitaja on matnud kõige alla ehitusprahi, millel on siis kümmekond sentimeetrit mulda peal. „2000. aastate alguses oli see eriti tavaline, võib-olla praegu on sellist praktikat vähemaks jäänud, aga tasub ikkagi labidas maasse lüüa ja vaadata. Mõnikord on lihtne: koorid mätta pealt ära ja ongi suures osas töö tehtud. Samas kehvemal juhul oleme pidanud selle jama välja kaevama ja mullaga asendama.”
Lisaks tuleb mulla puhul jälgida, kas see on happeline või aluseline. „Näiteks rododendronit ei ole mõtet panna kasvama kuskile, kus on aluseline mullapinnas,” toob Marmor näiteks.
„Kõigepealt vaata, mis muld sul on, kui sa tahad, et sul porgand kasvab, siis tuleb tekitada talle sobiv liivane kasvukeskkond,” lisab Lepik.
Kui mullaga on asi selge, saab taimede valikut jätkata vastavalt sellele, millised on kasvukohas niiskus- ja valgustingimused. „Kui me paneme päikeselembelise taime varju kasvama, siis temast asja ei saa,” nendib Marmor ja lisab, et taimede valikul tuleb kindlasti arvestada, kuhu päike jõuab ja kuhu mitte, sest sellest sõltub, mida saab istutada.
Kui vahel arvatakse, et istutada tuleks kevadel, siis tänapäeval, mil enamasti on tegemist konteineristikutega, pole Marmori sõnul kevadel istutamine enam oluline. „See arusaam, et istutama peab varakevadel, on tulnud meile minevikust, mil müüdi palju paljasjuurseid taimi: kevadel istutades hakkab siis taim kohe juurduma.”
Pärast istutamist kastmise tööst ei pääse
Parim aeg istutamiseks on Lepiku sõnul enne pungade liikumist, kuid istutada võib ka suvel ja talvelgi, kuni labidas mulda läheb. Lihtsalt suvel istutades peab arvestama sellega, et lehelised on selle koha pealt hellemad, eriti aga siis, kui meil on kuumad suved, nagu meil viimasel ajal on olnud. Siis tuleb istutada suure mullapalliga ja selle teadmisega, et peale ümber istutamist tuleb taime hästi korralikult kasta, siis kasta ja siis veel kord kasta.
„Kastmisvajadus on suvel peale istutamist küll. Meeles tuleb pidada ka seda, et kui me istutame varakevadel niiskesse mulda, siis suvel põuaperioodil kastmisvajadus väiksem ei ole, ikka tuleb seda teha,” nendib ta.
Istutamisajast rohkem määrab Marmori sõnul tulemust see, kuidas istutamine tehakse: taim peab olema korralikult kastetud ja muld tihedalt ümber. Lisaks loeb see, milline on istiku kvaliteet. „Rohkem kui aeg loeb see, missugune taim puukoolist koju tuuakse ja ma ei mõtle mitte seda, kui ilusasti ta õitseb või milline ta pealt välja näeb, vaid just seda, missugune on tema juurestik.”
Iga taim vajab kasvamiseks toitu
Lepik soovitab taimi istutades teha piisavalt suur istutusauk, mis täidetakse viljaka mullaga ja sellega mitte koonerdada. „Mitte nii, et tehakse imepisike auk, kuhu mullapall vaevu ära mahub ja sinna pannakse siis peotäis head mulda juurde, vaid teha ikkagi kaks-kolm korda suurem auk ja sinna korraliku mullaga taim sisse istutada.”
Juhul kui taimed kasvavad kehvasti, ongi enamasti probleem kehvas mullas. „Nii nagu inimene tahab selleks, et olla ilus, tore, rõõsa ja rõõmus, süüa, tahavad ka taimed süüa,” ütleb Lepik. Kui istutada taim suvalisse mulda, teadmata, mis ta sealt saab, ei pruugi tulemus olla loodetu. „Paljud uuselamurajoonid on tänapäeval ehitatud väsinud põllu peale ja olgem ausad, ega see muld seal eriti viljakas enam ei ole. Kui soovid sinna aeda rajada, siis mina soovitan küll iga aasta või paari tagant anda taimedele väetist. See on nagu meile vitamiinid ja toitained. Lisaks tuleks lisada ka huumusrikast mulda, sest kui sa taime ainult kastad, aga süüa ei anna, siis see on samamoodi nagu inimene nälgiks. Kui juua saab, aga süüa ei anna keegi, siis ega me kaua terved püsi.”
