Väsimatu ehitusinsener, projekteerimisbüroo EstKonsult juhatuse liige ja ekspert Heiki Meos leiab, et kuigi arvuti ning digitaalsed lahendused on tunginud ka sellesse valdkonda, ei vähenda see siiski inseneri vastutust tehtud töö eest.
Digilahenduste juurdumisel ehitusse ja projekteerimisse on oluline argument, et nõnda muutub töö senisest n-ö käsitööst märksa kiiremaks. Kui vanasti oli ehitusinseneri ainsaks elektrooniliseks abimeheks nuppudega kalkulaator, siis tänapäeval võib nii mõnegi tööülesande täitmise arvutiprogrammi hoolde anda. Aga kui lõpuks midagi ikkagi valesti peaks minema, ei saa projekteerija öelda, et programm on süüdi. Lõppkokkuvõttes lasub vastutus tehtud projekti kvaliteedi eest ikkagi temal, mitte programmeerijal või tarkvara koostajal.
„Projekteerimine on muutunud digitaalseks, kuni mudelprojekteerimiseni välja, aga sellel on ka oma paha külg. Arvuti ei eksi, inimene aga küll,” kirjeldab Heiki Meos. „Muret tekitab see, et kui inimene arvutisse andmeid sisestades teeb vea, näiteks eksib kasvõi komakohaga, siis arvuti arvutab ju ikka nii, nagu sinna andmed on sisestatud. Ja kui nüüd inimesel puudub ettekujutus asja olemusest ja sisust, siis ta usub jäägitult arvutit ning nõnda võibki viga töösse sisse sattuda.”
Kriisid projekteerijatelt tööd ei võta
Heiki Meos ütleb, et kuigi meil on juba pikka aega maad võtnud majanduskriis, mis on endasse haaranud ka ehitussektori, ei saa ta ise küll kinnitada, et selline olukord projekteerijate töölauad tühjaks oleks jätnud. „Tööd on, kuigi eks kriisid jõuavad mõneti ka meie töömaile. Nii mõnigi töö on jäänud kas seisma või pandud kõrvale. Samas on vahepeal ootel olnud projektid jälle käima lükatud. Aga määramatuse tuleviku osas saab küll kriiside süüks panna,” sõnab ta.
Meos põhjendab asjaolu, miks kriis majanduses või ka eraldi võetuna ehituses ei kajastu tingimata kriisina projekteerimises sellega, et ehitamisega võrreldes maksab projekteerimine suhteliselt vähe. Samas avab projekti olemasolu pangauksed, et ehitamiseks laenuraha saada. Pealegi lisab arendajale kindlustunnet, kui tal on vähemalt eelprojekt taskus – kui olukord majanduses paraneb, saab kohe ehitamise kavandamisega edasi minna.
Samas teab Meos, et tihti püütakse projekteerimise arvelt kokku hoida, sest eratellija peab selle eest ise oma vahenditest maksma. „Eks sellepärast projekteerijat alguses pitsitataksegi, et miks ikka nii kallis ja kas odavamalt ei saa,” ütleb ta. „Ja see ongi nii just selletõttu, et tellija peab projekteerimise eest maksma selle rahaga, mis tal parasjagu n-ö vabana taskus on.”
Aga olgu projekteerimisega, kuidas on, ent ehituslike ekspertiiside või ehitusjärelevalve pealt tänapäeval Heiki Meose kinnitusel kokku hoida ei üritata ja ka hinna üle kauplemist on selles osas vähe.
Teaduse asemel sai valitud praktiku tee
Eelmisel aastal presidendilt suure ühiskondliku panuse ja elutöö eest Valgetähe V klassi teenetemärgi pälvinud Heiki Meos on ka Eesti Ehitusinseneride Liidu ja Eesti Betooniühingu auliige, oma erialaselt pädevuselt on ta 8. taseme volitatud ehitusinsener.
Tänase ameti juurde jõudis ta sügaval nõukogude ajal, kui tal oli valida, kas minna Tartu Riiklikku Ülikooli füüsikat õppima ja asuda teaduse tegemise teele või võtta ette mõni praktilisemat laadi eriala. Vaagides valikuid tundus Meosele, et kui tippteaduses läbi lüüa ei õnnestu, võib temast saada vaid üks hädine füüsikaõpetaja mõnes koolis, ehitus on aga märksa elulisem valdkond, kus läbilöömine on märksa reaalsem ning seal saab ta ka ühiskonnale loodetavasti rohkem kasu tuua.
Suureks ajendiks elukutse valikul oli mõistagi ka asjaolu, et Heiki Meose isa oli samuti ehitusinsener. Ja olgu öeldud, et ka vend valis ehitusinseneri elukutse.
Heiki Meos oli keskkoolis käies juba süvendatult füüsikat ja matemaatikat õppinud. Nii asuski ta toonasesse Tallinna Polütehnilisse Instituuti, tänasesse Tallinna Tehnikaülikooli ehituse erialasid tudeerima. Füüsika ja matemaatika hea tundmine on inseneriametis muidugi vältimatu ja see kulus edaspidises elus väärtuslikuks kapitaliks.
Kui palun Heiki Meosel meenutada ja võrrelda, kui palju ja milles on ehitusvaldkond, sh projekteerimine aastakümnete jooksul muutunud, toob ta esimesena välja ehitamist üldiselt puudutava tõsiasja, et juba kasvõi ehitusmaterjalide vallas on toimunud tohutu suured muutused.
Projekteerimise vallas aga jõuame muutustest rääkides taas arvutimaailma – paberil või paremal juhul vändaga arvutusmasina abil rehkenduste tegemine on kolinud arvutisse, projektid muutunud digitaalseks. Oleme jõudnud ajastusse, kus ilma arvutita projekteerimine pole enam võimalik.
„Põhiasjad muidugi muutunud ei ole, sest kivi kukub ikka endistviisi ülevalt alla, raskustung toimib endistviisi,” räägib Meos. „Arhitekti idee ja raskusjõud on kaks põhilist asja, millega ehitusinsener alati peab arvestama. Need ei pruugi alati kokku minna, aga arvestamata neid jätta ei saa ning lõpuks tuleb nad ikkagi kokku sobitada.”
Nõnda, pool naljatamisi, tahab Heiki Meos aga viidata tegelikult asjaolule, et olgu arvutid ja neis peituvad programmid kuitahes võimekad, inimesest inseneri tööd ja panust ei saa hoonete ja rajatiste projekteerimise juures ka tänapäeval kuidagi alahinnata.
Digiilmas leidub head, ent varitseb ka ohte
Teatud vana kooli inseneri tunnetus on Meoses ikkagi säilinud, see lubab tal digitaalsesse maailma suhtuda ratsionaalselt, ilma ülevoolava eufooriata. Nii jagab ta seisukohta, et insener, tegutsegu ta siis millises valdkonnas tahes, peab oma peas omama ikkagi ka piltlikult öeldes näppude peal arvutamise oskust. Olgu arvutiprogramm kuitahes „tark”, inimese kontroll ja teadlikkus peab ikkagi jääma. Ja vastutus jääb ikka projekteerija õlule. „Kõik see muudab ehitusinseneri ameti üsnagi raskeks ja teinekord ka närvesöövaks tööks, mis võib olla ka üks põhjus, mis see noorte seas teab mis populaarne pole,” tunnistab Meos.
Digitaliseerimine peaks hea projektijuhtimise korral välistama kõikvõimalikud vastuolud projektis, mis alles ehitamise käigus võivad välja tulla. Selles osas on arvuti kahtlemata projekteerijale abiks. Just selles peitub Meose hinnangul ka põhimõtteline erinevus tänapäevase ja aastakümnete taguse projekteerimistöö vahel
„Suur muutus, mis samuti projekteerija töölaualt läbi käib, on erinevus näiteks nõukaaegse ja nüüdse tehnika ja automaatika vahel, mis ühe hoone juurde käib,” iseloomustab Heiki Meos oma töö iseärasusi. „Praegu kuulub sinna hulka ventilatsioon, kõik kliimaseadmed ja nende ökonoomne juhtimine. Kui seinad ja vahelaed on ikka sellestsamast betoonpaneelist tehtud, siis kogu hoone toimivus, energiasääst, mida tänapäeval taga aetakse, on hoopis teisel tasemel.”
Hea eesmärgipäraselt loodud projekt muudatusi ei vaja
Heiki Meose erialaline spetsialiteet seondub muu hulgas projektidele ja juba valmis ehitistele ekspertiiside tegemisega ja tööprotsesside auditeerimisega.
„Õnneks harva, aga siiski juhtub, et mõne projekti puhul ongi arvutit liigselt usutud ning mõni asi tahab saada lisatugevdust, et see ikka kindlalt püsti püsiks. See puudutab just ehitamise kõige vastutusrikkamat osa, kandevkonstruktsioone,” selgitab ta. „Juhtuda võib ka nii, et kui projekteerijat kõvasti hinna osas survestada, siis ta lõpuks lasebki oma töö maksumuse alla, ent lõppkokkuvõttes teebki vaid pool projekti ning ütleb, et selle raha eest rohkem ei saa. On ju olemas standardid, mida üks eel- või tööprojekt peab sisaldama ja kui sealt on midagi puudu, siis ülevaatuste käigus tuleb ka selliste juhtumitega tegeleda.”
Siiski on ta seda meelt, et üksikud vead ei riku kuigi palju üldiselt projekteerimises valitsevat head pilti. Pigem on enamasti küsimus selles, et ehitaja soovib töid üle võttes hakata projekti muutma. Ja need muutused võivad tekitada vigu – üht muudetakse, teist mitte ning lõpuks ei jookse asjad enam omavahel kokku. Siis tuleb nende muutustega eksperdil tegelema hakata, hinnata nende otstarbekust ja pakkuda alternatiive.
„Ühest küljest võivad need muudatused olla õigustatud – tubli ehitaja parandab kehva projekti,” märgib Meos. „Teisalt võiks ideaalis olla projekt siiski selline, et ühtegi muudatust pole tarvis teha. See ongi täpselt selline ja eesmärgipärane, nagu tellija tahtis.”
Oluline on arhitekti ning projekteerija koostöö
Meos osaleb ka ise projekteerimises. Ühe põnevama projektina toob ta esile omal ajal projekteeritud Tartu vangla hoone.„Konstruktsiooni mõttes polnud seal midagi keerulist, aga huvitav oli just hoone ja selle otstarve. Ikkagi esimene kambritüüpi vangla siinmail,” meenutab Heiki Meos. „Meelde on jäänud ka esimese silla projekteerimine, mis oli küll kõigest karjäärisild Ida-Virumaal põlevkivikarjääris. Aga selle eripära seisnes selles, et pidi kandma veokeid, mis ise kaalusid 120 tonni ja suutsid peale võtta koorma kaaluga 130 tonni. Iseenesest üheavaline sild, suhteliselt lihtne töö, aga numbrid olid vägevad.”
Äärmiselt oluliseks peab ta arhitekti ja projekteerija vahelist harmoonilist koostööd. Nii kujuneb ehitusinseneri töö osaks tihti ka arhitekti loomingu liigse ambitsioonikuse ratsionaalsemaks lihvimine kohtades, kus väljapakutu ehituslik teostamine kujuneks ülemäära keeruliseks või kalliks, samas, kui selle praktiline otstarbekus oleks küsitav.
„Üks ei saa teiseta, kuigi tavaelus on pigem nii, et kui ehitusinsenerist räägitakse, siis on kusagil midagi untsu läinud,” nendib Meos. „Aga ma ei pane seda arhitektidele pahaks, et nad oma tööga rohkem avalikkuses välja paistavad, sest idee on ju ikkagi nende poolt tulnud.”
Ta märgib, et mõnede taristuobjektide, näiteks sildade ja viaduktide puhul, tasuks arhitekte rohkem kasutada. Eriti kui see sild on visuaalselt vaadeldav, peaks arhitekt seal ikkagi ka silmailule mõtlema, et teostus ei jääks ainult rangelt insener-tehniliseks.
Aga kuidas siis ikkagi hoolitseda ehitusinseneride järelkasvu eest?
Heiki Meos peab siin oluliseks inseneride ja ehitajate katusorganisatsioonide tegevust. „Ühisel jõul peame seda ala propageerima ja see on ka Eesti Ehitusinseneride Liidu üks olulisemaid ülesandeid üldse. Ühtepidi näidates ja välja tuues hästi tehtud töid ning teisalt alustada inseneritöö tutvustamist juba maast ja madalast,” leiab ta.
