Markus Varki Eesti Kunstiakadeemias kaitstud magistritöö kannab pealkirja „Arhitektuurne sisend digiteisiku edasiseks arenguks“ ning ta pälvis selle töö eest Digitaalehituse klastrilt tiitli „Digiehituse tulevikutegija“.
Magistritöö aitab majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumil arendada arhitektide vajadusi arvestavat digikaksikut.
Tegelikult on mitmed linnad ja riigid viimase paarikümne aasta jooksul hakanud arendama digiteisikuid. Enamasti on siiski tegemist pigem geomeetrilise linnamudeli, mitte täiusliku digitaalse teisikuga. Juba olemasolevad digiteisikud on leidnud laialdast kasutust näiteks energiamajanduses, keskkonna ja kliima analüüsides, loodusõnnetuste leevendamisel jne. „Teisikud muutuvad järjest targemaks, seetõttu on raske näha kõiki võimalikke kasutusalasid tulevikus. Kui uskuda, et digiteisikute areng saab viia informatsiooni väärtuse kasvamiseni, siis on oluline teisikusse sisestada võimalikult palju infot,” kirjutab Markus Varki oma magistritöös.
Eestis arendatav digiteisik võiks tõsta ehitussektori tootlikkust ja uuendada ehitusregistriga seotud tegevusi. Idee on muuta digiteisik osaks ehituse tööprotsessist, mis aitaks projekteerijatel oma tööd kiiremini ja täpsemalt teha. Eesmärk on aru saada, millised osad ehitatud keskkonnast on arhitektidele vajalikud ning tuua välja hetkel puudu olevad andmed, mis saaksid olla osa digiteisikust.
Varki osutab, et praegune probleemkoht on linna infomudel ja maastiku infomudel, mis nõuavad kohest tähelepanu. Nende kohta on andmeid väga vähe või on need täiesti puudulikud. Teisikul on võimalus arendada ja parandada neid andmebaase. „Linnaplaneerimisel ja tajumisel on maapinna informatsioon väga olulisel kohal. Detailne maapinna mudel saaks eristada Eesti digiteisikut teistest andmekogudest ning anda teisikule tõelise funktsionaalsuse. Usun, kui kõik digiteisikuga seotud osapooled looksid sarnase spetsifikatsiooni, saaksime leida kattuvusi ning leida üles andmed, millele on kõige suurem esmane mõju digiteisiku funktsionaalsuse tõstmises,” osutab Varki.
Hoonete osa teisikust on pidevas uuenemises täpsuse poole: „Tegemist on isetäiustuva andmekoguga, kuna EHR-i ehk teisikusse hakatakse üles laadima aina rohkem hoone infomudeleid. Spetsifikatsioonis ette antud filtriga saab BIM-st võta välja kasuliku info, mida võib teisikus kuvada.”
Markus Varki
Taust: Magistritöö keskendub Eesti digiteisiku arhitektuurse osa analüüsimisele, spetsifitseerimisele ja prototüüpimisele. Töö juhendajad olid Martin Melioranski, Raul Kalvo ja Eik Hermann. Töö annab sisendi teisiku edasiseks arenguks, et kujundada paremat virtuaalset ruumi. Virtuaalse ruumi kujundamine hõlmab privaatsuse küsimusi, andmete vajalikkuse määratlemist ja näidete loomist virtuaalsetest ruumilistest olukordadest, mis oleksid projekteerijatele kasulikud.
Digitaalehituse tulevikutegija nominent: Patrik Virkus
Patrik Virkus kaitses magistritöö pealkirjaga „Ehitusinfo mudeli LOD nõuete ettepanekud tee-ehitusprojekti põhielementidele“ Tallinna Tehnikaülikoolis.
BIM-meetodid on teedeehituses üha enam nõutud ja soositud, kuid veel vähe praktiseeritud. Mudelite loomises on palju küsimusi ja probleeme. Praegu pole loodud standardeid ja nõudeid, millest projekteerijad või modelleerijad võiksid lähtuda. See seab ebasoodsasse olukorda töövõtja ning modelleerija, kellel võib olla raske hinnata projekti töömahtu ja aega.
BIM-mudeli koostamisel kulub peamine osa modelleerimiseks kuluvast ajast mudeli graafilisele osale. Igas teeprojekti osamudelis on erinevaid mudelielemente, mille loomisel rakendatakse erinevaid meetodeid. Detailsuse tasemete süstematiseerimiseks on BIM-valdkonda võetud üle arvutigraafikast pärit termin ja meetod Level of Development ehk LOD. See kategoriseerib mudeldatava elemendi detailsuse tasemed vastavalt töö vajadustele ja loomule.
Patrik Virkuse näidisprojektis loodi tee-ehitusprojekti mudelite põhielementidele LOD-nõuete ettepanekuid. Näidati ka, milline on LOD-i mõju mudelipõhisele mahuarvutusele.
Virkuse tööd saab kasutada sisendina LOD-tasemete ühtsete aluste loomiseks. Kuna ehitusinfo mudelid võivad aidata muuta projekteerimise ja ehitamise otstarbekamaks ning efektiivsemaks, on nende koostamise nõuded nii suuremates kui väiksemates hangetes muutumas aina tavapärasemaks.
Ühtselt sätestatud modelleerimisnõuded ja -juhised aitavad vältida segadusi ning projektiga seotud osapoolte konflikte, parandavad mudeli loetavust ja lubavad modelleerimisega seotud inseneridel täpsemalt prognoosida, milline on töö jaoks kuluv aeg.
Digitaalehituse tulevikutegija nominent: Jelena Kazak
Nominent Jelena Kazaki töö kannab pealkirja „Tuulte analüüs ja selle rakendamine linnaplaneerimises kasutajasõbraliku avaliku ruumi loomiseks Ülemiste Citys“ ja ta kaitses seda Tallinna Tehnikaülikoolis.
Tuulemugavusega peab kindlasti arvestama, et linnakeskkond oleks ohutu ja elamiseks mugav. Töös analüüsiti tuulemugavust neljal jalakäijate alal Ülemiste Citys ja pakuti linnaehituslikke lahendusi, et tuulemugavust parandada: lahenduste otsimisel kasutati CFD tuulesimulatsioone.
Töö esimene eesmärk oli määratleda, milline on tegelik tuulemugavus piirkondades. Nagu uuring näitas, on neljast piirkonnast kolmes kõige probleemsem tuulesuund lõunatuul, mis on samal ajal Tallinnas levinuim tuulesuund.
Sellest tulenevalt disainiti ja testiti tuulesimulatsioonis viit erinevat tüüpi tuulevarju, mis olid kolmes erinevas suuruses. Uuring näitas, et isegi kõige väiksem tuulevari lõi piisava muutuse jalakäijate jaoks (tuulemugavuse tingimused kasvasid 40 protsendilt 83 protsendini). Vastavalt kogutud teadmistele disainiti seejärel iga konkreetne piirkond erinevalt, pidades silmas tuulemugavust, arhitektuuri ja funktsionaalsust.
Töö on uudne, sest tuuletugevuse analüüse linnakeskkonnas napib, tavaliselt ei pakuta jalakäijate mugavusele mõeldes ettepanekuid linnakujunduslahendusteks. Uurimine ühendas parameetrilise disaini ja arvutusliku vedeliku dünaamika CFD simulatsioone, mille abil edukalt testiti erinevaid tuulevarjude tüüpe ja suuruseid.
