Ehitustööd, nagu ka muu meie ümber, on viimastel aastakümnenditel tehnoloogiliselt jõudsalt arenenud ning hooned, mille ehitamiseks sajandeid tagasi võis kuluda mitmeid aastaid, kerkivad justkui seened pärast vihma.
Tehnoloogia arengule vaatamata vajab ehituse valdkond siiski jätkuvalt ka töömehi, kes oskaksid valada tugeva vundamendi, laduda sirgeid müüre, ehitada hästi tõmbava kamina, katust kandva konstruktsiooni või restaureerida vana mõisahoone.
Ei ole katust, ei ole hoonet
Esmased baasoskused saab ehitushuviline õppida töökohal kogenud meistri kõrval või kutsekoolis, kus lisaks erialale on võimalik omandada ka üldine keskharidus ning liikuda seejärel edasi töömaailma või koolitada end edasi, valides kas täiendava spetsialiseerumise, kõrgema taseme- või jätkuõppe kutsekoolis või liikudes kõrgkooli. Nii, nagu ka EEEL-i tegevjuht Indrek Peterson mõtestas elukestva õppe tähenduse OSKA 2020 konverentsil – ehitusmeistrite kool võiks anda ameti ja võimaluse end selles koolis täiendada elu lõpuni.
Õppeprotsessi aluseks ehk vundamendiks kutsekoolides on erialade kutsestandardid, mille koostamisel osalevad tööandjate esindajate kõrval ka erialaspetsialistid kutsekoolidest. On rõõm, et läbi aegade on ka ehituskooli kutseõpetajad standardite loomisel ja uuendamisel sõna sekka saanud öelda.
Kooli poolt vaadatuna on kaasava hariduse kontekstis mureteemaks olnud ehitusvaldkonnas 3. taseme kutsestandardite nappus, mis oleks haridusliku erivajadusega või püsiva õppimisraskusega õppijatele jõukohasemad. Loodetavasti toob siin paindlikumad lahendused kutsesüsteemis mikrokraadide väljatöötamine, mille omandamise järel on õppijal võimalik suunduda tööle ja soovi korral arvestada omandatud oskusi edasistes õpingutes pikemate tasemeõppe õppekavade läbimisel.
Kuigi kutsehariduse maine on viimastel aastatel tõusnud, on õppekohtade kaalukauss riigis siiski veel kaldu üldhariduse suunas. Pikisilmi ootame hariduspoliitika uuendamisel kutsehariduse mõju suurendamist ja kutseõppe mainet kahjustavate väärhoiakute, nagu „kutsekool on ainult vähemvõimekatele“, kadumist. Nii nagu teistegi erialade puhul, ootame ju ka ehitusmeistrite töölt kõrget kvaliteeti ja innovaatilist arengut, soss-sepad seda ju pakkuda ei suudaks.
Kahju on neist noortest inimestest ja nende kaotatud ajast, kes lapsevanemate või põhikooli jõulisel suunamisel kolm aastat üldhariduskoolis end kuidagi läbi veavad, kuigi tegelikult on neil huvi ja kutsumus käelise tegevuse poole, ja kes gümnaasiumi keskpäraste õpitulemuste asemel kogeksid kutsekoolis õppides eduelamust ning saavutaksid õppetöös head ja väga head tulemused. Õnneks paljud neist varem või hiljem ikkagi kutsekooli jõuavad.
Kursis uusimate lahendustega
Ideaali poole pürgides peaks kool elama pidevalt üht jalgapidi tulevikus, olema ajast ees ja hoidma õppijad uudsete tehnoloogiatega kursis.
Nii näiteks on Tallinna Ehituskooli erialaõpetaja Priit Valge tutvustanud õppijatele ehituses veel suhteliselt uusi puitmaterjale – liimitud ja naelutatud ristkihtpuitu, ning naelutatud ristkihtpuit-konstruktsiooni õpilastega ise ka valmistanud. Sedalaadi tegevused – lisaks õppekäigud, külalislektorid ettevõtetest, praktika töökeskkonnas – ei oleks võimalikud koostööta erialaliitude, tööandjate ja ehitusvaldkonna ettevõtetega, kes toetavad teadmiste, materjalide või stipendiumidega tublimatele õpilastele.
Mida kool tööandjatelt ootab?
Kõige suurem ootus on, et tööandjad väärtustaks ametiõpet ja kutsetunnistust.
See looks kutsekooli erialaõppesse kandideerimisel konkursi ja koolil oleks võimalik valida motiveeritum õppija, tulevane tubli ehitustöötaja. Õpilasi motiveeriks ka teadmine, et eduka õppimise järel ootab neid töö tunnustatud ehitusfirmas. Ootame ka, et õppija oleks praktikala olles ka päriselt juhendatud või et õppija ei tuleks praktikalt tagasi äraspidi-teadmisega isikukaitsevahendite kasutamise nõuetest, kuna ettevõttes vaadati ohutusnõuetele läbi sõrmede.
Mõnikord tekitab õppijates segadust ka kooli nõudlikkus, et õpilane õpiks tööoperatsioone teostama vastavalt juhenditele. Töömaailmas praktikal aga kogevad õppijad mõningatel juhtudel, et „iseõppinud meistrite-juhendajate“ teadmised ei ühti ettenähtud tehnoloogia ja lahendustega. Arusaamasid aitaks ühtlustada kooli ja tööandjate ühiskoolitused ning ümarlauakohtumised. Koostöö töömaailma esindajatega toetab ju ka erialaõpetajate arengut. Ettevõtted võivad julgemalt kutsuda kutseõpetajaid ettevõtetesse stažeerima. Nt samal ajal, kui õpilased seal praktikal on. Ühises koostöös võiks valmida ka korralik erialane õppematerjal – õpikud koolides kasutamiseks.
Ja muidugi ootame praeguseid ja tulevasi ehitajaid õppima. Viimastel aastatel on õppijate keskmine vanus oluliselt tõusnud ja täiskasvanute osakaal moodustab poole õppijate koguarvust. Õppetöö korralduse oleme arendanud täiskasvanud õppijate õppetöös osalemise võimalustele vastavalt paindlikuks ja õppijakeskseks. Võimalik on kasutada varasema õpi- ja töökogemuse arvestamist, õppida tsükliõppes kas päeval või õhtul, nii koolipõhises kui ka töökohapõhises õppevormis või vajadusel ka individuaalse õppetöögraafiku alusel. Lisaks on loodud võimalused erialase pädevuse tõstmiseks täiendusõppe kursustel. Õppijad on tagasisides märkinud, et ehituskool eristub nende jaoks teistest, kuna pakub „mõnusat paindlikkust“ ning „koolis omandatud oskused on andnud tööelus olulise konkurentsieelise“.
