Eesti Ehituskonsultatsiooniettevõtete Liidu (EKEL) konkursi aasta ehitusprojekt 2020 võitja hoonete kategoorias on arhitektuuribüroo KOKO arhitektid projekteeritud keskaegse suurtükitorni Paksu Margareeta rekonstrueerimine.
Aasta ehitusprojekt 2020 hoonete kategoorias nominendid ja kategooriad on EhitusESTis siin.
Nelja aasta eest läbiviidud ideekavandite konkursi võitnud KOKO arhitektid koostasid esmalt kogu hoone ruumilise, logistilise ja ülesehituse kontseptsiooni, seejärel koostasid arhitektuurse ja konstruktiivse projekti ning sisearhitektuurse planeeringu ja viisid läbi mitmed erilahendused. Kogu hoone uue mõtestamise ja lahenduste leidmise keskmes asus keldrikorrusele süvendatud hall, kus eksponeeritakse 700 aasta vanust kogevrakki.
„Selline on parimat liiki töö, mis mulle ja ka meie teistele arhitektidele väga meeldib,” ütleb Maksu Margareeta projekteerimistööde kohta OÜ KOKO Arhitektid partner ja ettevõtte juhatuse liige Andrus Kõresaar.
Vana koge sai nullkorruse
Kõresaare sõnul seisneb Paksu Margareeta projekteerimise kõige olulisem põhimõte torni alla ühe korruse juurde ehitamises. Selleks süvendati kogu ala ühe korruse võrra ehk ligi 4,5 meetrit maa alla, torni kõrvalhoone all isegi 6 meetrit olemasolevast pinnast allapoole, nii et nüüd asub muuseumi alumine tasapind kolm meetrit tänavast ja keskaegsetest vundamentidest madalamal.
Sellist süvendamist pole Eestis kuigi palju tehtud, vaid mõne keskaegse maja puhul on vundamendi alla lisakorrus rajatud. KOKO arhitektid on seda teinud Nunne tänaval asuva teatrinukkude muuseumi rajamisel. Sealt ka siis julgus seda lahendust Paksu Margareeta puhul välja pakkuda. Keldrikorrus oli vajalik selleks, et saaks torni hooviga maa alt ühendada.
„Kuna oli teada, et sinna tuleb ka ajalooline kogevrakk, siis oli tarvis leida lahendus, et see koge oleks nii alt kui ülevalt ühtemoodi hästi vaadeldav. Süvendamisega saavutasime selle, et laevavraki ümber jääks piisavat ruumi,” kirjeldab Andrus Kõresaar projekteerijate eesmärke. „Me ei tahtnud mingil juhul, et koge oleks esitletud justkui mingi mahaunustatud ese kusagil garaažis, kuhu ta vaevu ära mahub. Hoovi laiemaks teha ei saanud, sest selle perimeeter on piiritletud ju linnamüüri ja tänavaga. Nüüd ma leian, et see lahendus õnnestus superhästi, sest see n-ö miinus ühe korruse kasutamine on põhiline trikk, mis selle objekti puhul erakordne.”
Süvendamise käigus tuli vaatamata varasemale teadmisele, et suurtükitorni ja selle sisehoovi alune on omal ajal juba läbi kaevatud ja midagi arheoloogidele huvipakkuvat sealt vaevalt välja tuleb, ikkagi päevavalgele nii mõnigi ootamatu leid.
Esimene neist oli osa keskaegsest linnatänavast koos tolleaegse vesikanalisatsiooniga ehk siis reoveerenniga. Leid tõestas, et see oli toona isegi moodsam lahendus, kui siiani oli arvatud. Kõik see on ka muuseumis nüüd kenasti eksponeeritud kogevraki all.
Oluline leid oli ka hoovi nurgas asuvast hoonest leitud tunnel, mis liigub linnamüürist väljapoole püssirohukeldri suunas ja annab tunnistust sellest, et Paks Margareeta oli tõenäoliselt ikkagi püsirohuloaoga maaaluse käigu kaudu ühenduses. Praeguseks on tunnelist lahti kaevatud kaheksa meetrit, selle edasine avamine seisab aga veel ees.
Eraldi tehnoloogia lifti jaoks
Oli loogiline, et ajalooline koge eksponeeritakse just meremuuseumi Paksu Margareeta filiaalis, kuhu on koondatud peamiselt merenduse, sh purjelaevanduse ajalooga seotud väljapanek. Kõresaar on väga rahul sellega, kuidas Kadrioru lähistelt leitud koge nüüd Paksus Margareetas eksponeeritud on.
On ju selliseid kogesid leitud ka mujal maailmas. Näiteks Bremeni meremuuseumis on juba paarkümmend aastat tagasi välja pandud üks analoogne laevavrakk, ent toonaseid võimalusi arvestades erineb selle eksponeerimine Kõresaare hinnangul Tallinna omast nagu öö päevast – Bremeni koge ümbritseb massiivne tellingute konstruktsioon, mis sisuliselt matab koge enda sisse, nii et see pole kuigi hästi vaadeldav ja isegi selle kujust on keeruline tervikpilti saada. Bremeni muuseumitöötajad saavad ise aru küll, et lahendus pole kuigi õnnestunud, aga liigutada seda ka ei juleta, sest kardetakse laeva laiali lagunemist.
„Koostöös laevandusinseneridega jõudsime lahenduseni ja peitsime koge laudade vahele ära spetsiaalse metallist vormitud skeleti,” selgitab Andrus Kõresaar. „See skelett hoiab ja säilitab koge vormi, selle pardad ei vaju tänu metalltugevdustele laiali. Kogu konstruktsiooni hoiab paigal peenikeste, lakke kinnitatud trosside süsteem. Nõnda jääb mulje, et koge justkui ripub õhus.”
Õnnestumiseks peab Kõresaar ka torni rajatud nn käsitöölifti, mis viib külastajad erinevatele korrustele kuni katuseterrassil asuva kohvikuni välja. Nimelt on tornitüvikusse väga spetsiifilisi meetodeid kasutades paigutatud ümmargune klaasist lift, mis sõidab üles ja alla hüdraulilisel silindril. Lifti ümber kulgeb keerdtrepp.
Lift sai rajatud torni keskele omal ajal Poola restauraatorite poolt rajatud šahti, kus varem kulgesid erinevad kommunikatsioonid, juhtmed jms. Ava ei olnud väga suur ja Kõresaar tunnistab, et peetud läbirääkimistel jäid muinsuskaitsjad ja meremuuseumi inimesed ikkagi küllaltki kõhklevatele seisukohtadele lifti rajamise võimalikkuse osas. Et võib-olla saab see lift niivõrd väike, et sel pole lihtsalt mõtet jne. Nii oldi alguses seisukohal, et lifti vist ikkagi ei saa rajada. Põhjus tehniline – lifti kergitava silindri jaoks oli tarvis kaevata süvend veel oma kuus meetrit sügavamale n-ö lifti põhjast.
Ükski puurmasin aga sinna kohta müüride vahele ei mahtunud. Lõpuks kaevati liftile vajalik šaht nii, nagu seda tööd ennemuiste tehti – kirkasid ja labidaid appi võttes käsitsi. Ehitaja Acres OÜ projektijuht Ain Hollandi juhtimisel leiti lahendus nii sellele kui mitmele teisele esilekerkinud väljakutsele.
„Leian, et lift on ikkagi väga tähtis, sest see loob ka liikumispuudega inimestele nüüd võimaluse kergesti erinevate korruste vahel liikumiseks,” märgib arhitekt. „Tulemus sai lõpuks ikkagi hea ja lifti mahub nüüd väga hästi sisse ka meremuuseumi direktor koos kahe reisijaga.”
Osa tööst tehti keskaja kombel
Kuna muuseum on Paksus Margareetas olnud ka varem, siis iseenesest muude väljapanekute eksponeerimise ja külastajatele atraktiivseks muutmise kohta olid meremuuseumil oma head ideed ja nende rakendamise moodused juba olemas. Nii on väljapanekute koostamisel püütud võimalikult palju n-ö kaasata külastajat, muuta paljud ekspositsiooni osad katsutavaks, ise järgi proovitavaks, et kogemus muuseumis käigust oleks ikka elav ja jääks pikalt meelde. Selleks on kasutatud nii mehaanikat kui ka kaasaegseid IT-lahendusi.
Kõresaar nendib, et vanade hoonete rekonstrueerimise puhul on tavapärane, et arhitekt ei saa oma tööd enne lõppenuks lugeda, kui ehitaja on viimase kruvi paika keeranud. Ettearvamatuid asjaolusid on lihtsalt nii palju. Ka Paksu Margareeta puhul jäid mõned ambitsioonikad plaanid lõpuks ikkagi teostamata. Seda küll mitte tehnilise võimekuse puudumise, vaid pigem finants-majandusliku kaalutlemise tulemuste tõttu. Nii plaanis KOKO elektriga automaatselt tumenevate klaaside kasutamist mõttega, et kui ekspositsioon töötab, siis klaasid on n-ö pimendatud olekus. Aga kui keegi tahab näiteks läbi katuseakende vaadata, siis on võimalik tumendamist välja lülitada. Eelarvelistel põhjustel selliseid klaase siiski ei paigaldatud.
„Arhitektil võib ju olla paljudest detailidest koosnev tervikmulje asjast, aga lõppeks sõltub teostus ikkagi ka sellest, et kuidas see kõik eelarvesse mahutada,” ei tee Andrus Kõresaar sellest suurt probleemi. „Ja tahan ikkagi ka ehitajat kiita, sest nende jaoks tuli ka kindlasti palju üllatusi ette. Eks esimene mõte on ikka see, et kui elame kaasajal, siis peavad kaasaegsed töövõtted meid aitama. Aga siis saame aru, et me rekonstrueerime keskaegset torni ja nii mõnedki töömeetodid peavadki selle juures olema keskaegsed.”
Paksu Margareeta rekonstrueerimine
Paks Margareeta on Tallinna vanalinna kaitsemüüri viimane ehitis, mis rajati XVI sajandil
- Tellija: Eesti Meremuuseum
- Projekteerija: OÜ KOKO arhitektid
- Ehitaja: OÜ Acres
- Konstruktsiooniosa projekt: OÜ Ekspertiis ja Projekt
- Eriosad: AS Kordamed, OÜ Raksit, OÜ ITK Inseneribüroo, AS HF Tulekustutus
- Sisearhitektuur ja püsiekspositsioon: OÜ Inphysica Technology
- Objekti pindala 1600 m²
Allikas: EKEL, KOKO arhitektid
Eesti Ehituskonsultatsiooniettevõtete Liidu (EKEL) konkursi aasta ehitusprojekt 2020 hoonete kategooria nominente ja kandidaate saab vaadata EhitusESTis siit.
Aasta ehitusprojekt hoonete kategoorias: nominendid ja kandidaadid
