Andro Mänd: valglinnastumine on valus probleem

Juunikuus Eesti Arhitektide Liidu presidendiks valitud Andro Mänd on varem osalenud mitmete Eesti jaoks märgiliste hoonete projekteerimisel, kuid tunnistab nüüd, et presidendi ametiaja jooksul tuleb tegevarhitekti tööst tagasi tõmbuda, sest ei taha ühte või teist tööd teha poolikult – kui juba pühenduda, siis täiega. Ta peab Eesti Arhitektide Liidu (EAL) rolli ühiskonnas väga oluliseks, sest arhitektuur, avalik ruum ja hoonestus lähevad ju kõikidele korda. Ühe põhilise ülesandena oma töös näebki ta vajadust avalikkusele selgitada, miks üks või teine objekt on tehtud just nii, nagu see on tehtud. Eks meediasse ja sealt avalikkuse ette jõuavad asjad tihtipeale just siis, kui midagi tundub olevat või ongi halvasti. Tegelikult on ju edulugusid rohkemgi, aga need ju enamasti uudiskünnist ei ületa.

Andro Mänd on seda meelt, et EAL on ja peabki olema nõuandev organisatsioon ja partner nii riigi- kui omavalitsusasutustele, miks mitte ka ehitusfirmadele ja projekteerimisbüroodele, kusjuures kõige rohkem vajavad neid nõuandeid tema hinnangul just kohalikud omavalitsused, kus tihtipeale napib erialase haridusega spetsialiste.

Kas EAL-i presidendi amet tähendab nüüd seda, et tegevarhitekti tööl on mõneks ajaks kriips peal?

Projekteerimine on selline valdkond, et sa ei saa päevapealt kõike ära lõpetada, aga jah – need mis varasemast on, tuleb lõpuni teha, aga uusi asju ma ei ole tegelikult juba mõnda aega töösse võtnud. Presidendi amet on täiskohaga töö, üsna töömahukas. See on ka üks põhjus, miks EAL-i presidendi ametiaeg on ainult kaks aastat. Arhitektuuri valdkond areneb ja muutub pidevalt ja kui sa sellest liialt kauaks eemale jääd, siis jäädki n-ö rongilt maha ja pärast võib olla keeruline tagasi järje peale saada.

Kuidas on arhitekti töö arenenud viimastel kümnenditel?

Tegutsen arhitektina paarkümmend aastat ega pea ennast vanaks inimeseks, aga isegi mina olen näinud juba kahte suurt murrangut. Esimene algas juba 1990ndatel, kui käsitsi joonestamine läks arvutisse. Kui mõelda, et praktiliselt mitusada aastat, alates Prantsuse revolutsioonist, oli kogu projektijoonestamine oma põhiolemuses toimunud ühte moodi, siis tähendas arvutite tulek ikka suurt muutust. Tõsi, alguses kõigest 2D-na. Aga see muutis Eestis arhitektuuri pilti korralikult, sest koos selle muudatusega tulid turule ka uued tegijad, toimus nähtus, mida oleme harjunud nimetama põlvkondade vahetuseks. Noored õppisid ülikoolis arvutiasjanduse selgeks, aga väga suur osa vanematest arhitektidest jäidki käsitsi joonestamise peale. Aga just sel ajastul avanes aken paljude uute arhitektuuribüroode tekkimisele. Praegu enam nii suurt noorte büroode esile kerkimist ei ole, kui umbes 15 aastat tagasi. Praegu aga toimub teine murrang, kus projekteerimine siirdub 3D-mudelite modelleerimise valda. Kusjuures Eesti on mudelprojekteerimise n-ö tavapraktiseerimises kogu maailmas üsna eesrindlik.

Milles seisneb EAL-i ja selle presidendi põhiline funktsioon, kui palju selles on arhitektide endi esindamist?

Arhitektide endi esindamine on pigem tagaplaanil. Seda teeme siis, kui on tekkinud mingid vaidlused. Tihtipeale on need seotud autoriõigustega, millega Eestis ei olda eriti kursis. Aga üldiselt on EAL-i tegevuse fookus ikkagi elukeskkond, mille huvide eest liit seisab. Ka Eestisse hakkab tasapisi jõudma n-ö läänelik arusaamine linnaruumist ja liidu eesmärk on seista hea avaliku ruumi eest, teha selgitustööd. Just see viimane on üks teema, mida seni pole ehk kõige paremini tehtud. Peame avalikkusele senisest rohkem ja põhjalikumalt selgitama, miks üks või teine asi tehti just nii ja mitte teisiti. Tuleb ühiskonnas viljeleda näiteks teadmist, et inimesed oskaksid linnavõimult nõuda enda jaoks head elukeskkonda. Neil puudub valdavalt see teadlikkus, et neil on õigus selliseid asju nõuda. Pigem ollakse harjunud sellega, mis meil on, justkui paratamatusega.

No kõigele uuele vastu seismine on eestlastel ju hästi kätte õpitud?

Jah, see NIMBY-sündroom, eks-ole. Ei, ma ei pea silmas seda, et ollakse kõigele vastu, vahel ka lihtsalt jonnist või kiusust. Ega ma ei väida, et vastuseisjatel pole õigus, pigem üldiselt ikka ongi. Aga on olnud ka juhtumeid, kus puude taga ei nähta metsa või ei omata n-ö pikka vaadet.

Kui mõni hoone või väljak ei meeldi, siis on arhitekt süüdi?

Eks harmooniat on keeruline leida. Ja ega inimesed tihtilugu ei süvene ka, mida nad endale tegelikult ostavad. Kui rääkida näiteks tänapäevastest kortermajadest, siis väga tihti on korterite plaanid pehmelt öeldes piinlikud – inimesed ostavad meeletult kalli raha eest, sageli ilmselt emotsiooni pealt, endale korteri, võtavad pikaks ajaks laenu, aga tegelikult saavad sõna otseses mõttes saasta. Jah, praegu kritiseeritakse nõukogudeaegseid kortermaju, et halb ehituskvaliteet jne, aga toonaste majade korterite plaanilahendused on palju paremini läbi töötatud kui enamik nüüdsed. On ka häid kortermaju, aga tihti tuleb välja, et arendaja surve tõttu on võimalikult väikesele pinnale mahutatud majja surutud võimalikult palju eluruume, et võimalikult suurt kasumit teenida.

Samas ei lahenda ka arhitektid ise teinekord asju piisavalt hästi läbi. Toimiva plaanilahenduse saab erinevaid võimalusi taas ja taas läbi joonistades, aga tihtipeale ei ole selleks aega, raha ega tahtmist ja nii sünnivadki sellised halvad ja väga halvad lahendused.

Milles seisneb meie linnade suurim arhitektuuri- või ehitusalane probleem?

See on valglinnastumine – meie linnad ei kontrolli neid ümbritsevat maad. See on surve linnadele, sest neis linna ümbruse valdade elurajoonides elavad inimesed kasutavad ikkagi linna teenuseid – lapsed käivad seal koolis, täiskasvanud tööl. Näiteks Tallinna puhul – uut Haabersti suurt ringristmikku pole vaja niivõrd Tallinna inimestele, reaalselt teenindab see Harku valla elanikke. Samas maksab selle kinni Tallinna maksumaksja, kuna pealinn ei kontrolli enda ümbruses toimuvat. Sama kehtib ka Pärnu ja Tartu kohta. Sellest tulenevalt on minu seisukoht selline, et haldusreformi käigus oleks tulnud linnade ümbrused liita linnade haldusterritooriumitega, see oleks linnad muutnud märksa kompaktsemaks.

Energiatõhususe tagaajamisel on ilmselt ka omad „agad”?

Energiatõhususe järgimine on igati mõistlik, aga kogu pilti peaks vaatlema hoopis laiemalt, kui seda seni on tehtud. Kui nüüd see energiatõhus maja ehitada näiteks kusagile Viimsi tippu või Tabasallu, ent kui seal elavad inimesed käivad autoga iga päev Tallinna vahet, siis nad nullivad selle edasi-tagasi sõitmisega ju ära selle energiatõhususe, mis oma majaga saavutatakse.

Praegu ehitatakse näiteks Lasnamäe endisaegsete paneelmajade vahele uut kivilinna?

Kui vaadata, mida sinna ehitatakse, siis näeme, et taastoodetakse Lasnamäge. Uued majad näevad üsna sarnased välja renoveeritud vanade majadega. Seal puudub uus ruumiline kvaliteet. Praegu on need majad uued ja kuna me tuleme sellisest lagunenud majade ühiskonnast, siis inimene soovib uut ja näiliselt korralikku ning ta ostabki endale korteri sellesse uude majja. Aga olles seal käinud, siis ma tean, et osad nendest majadest, mis on seal 10–15 aastat olnud, juba lagunevad ja nende väärtus kahaneb kiiresti. Lasnamäega peaks väga jõuliselt tegelema, sinna ei tohiks ehitada uut Lasnamäge veel juurde. Elukeskkond tuleb teha mitmekesisemaks.

Kelle asi on sellega tegeleda?

See on Tallinna linn, kes peab seda haldama ja juhtima. Meil on ehituses olnud viimased 20 aastat kõik turu juhtida. Toona see ilmselt oligi ainuõige otsus, aga nii nagu arenevad inimesed, areneb ka ühiskond ja mingi asi, mis töötab antud ajahetkel, siis mingil hetkel see enam ei tööta ja tuleb hakata otsima uusi lahendusi. Ma arvan, et praegu on just käes see aeg, kui omavalitsused peavad hakkama arengutesse jõuliselt sekkuma, turg ei saa enam asju juhtida. Paljudes Põhja-Euroopa linnades seda juba tehakse ja tundub, et ka Tallinnas hakkab jää liikuma.

Kas arhitekti tööfilosoofia võiks olla püüd kõigile meeldida või loota sellele, et küllap aja jooksul hakkab meeldima?

Kõigile meeldida ei saa, see on lootusetu ja ega peagi kõigile meeldima. Eesmärk võiks olla see, et sa teed head asja, et sa ei pea pärast hakkama selgitusi jagama või vabandama. Arhitekti käekiri peaks olema selge, kõigile arusaadav.

Miks on nii, et kui töö ebaõnnestub, hakkab kiiresti lagunema, siis otsitakse enamasti välja arhitekt, kellele pähe anda?

Arhitekt on selline amet, millest kõik aru saavad. Kui öelda, et see on mingisuguse hankespetsialisti tegemata või lohakas töö, siis see ei jõua enamikele kohale. Tegelikult on nende altminekute taga terve hulk kõikvõimalikke spetsialiste, n-ö vahemehi, kes peaksid hindama, millest ja kuidas midagi tehakse ja kas tehakse kvaliteetselt.

Kuidas võib rahul olla meie arhitektide n-ö piiriülese pädevusega? Paljud konkursid on ju rahvusvahelised.

Iseenesest toimib Euroopas jah kaupade ja teenuste ja tööjõu vaba liikumine. Aga seda, et iga riik siiski kaitseb oma turgu, tehes seda läbi keele. Olgu peale rahvusvaheline pakkumine, aga kui kogu see dokumentatsioon on kohalikus keeles, siis on väga keeruline sinna siseneda.

Sellest on olnud palju juttu, aga enamik Euroopa riike pole huvitatud siin midagi muutma. Eks kardetakse neid nn „poola torumehi”. Ka Eestis kõigi konkursside pabereid ei tõlgita, sest esiteks on see tellijale lisakulu, teisalt tellija alati ka ei soovi endale välismaist partnerit, sest suhtlus muutub kohe märksa keerulisemaks. Aga neid konkursse ikka tehakse ja neid levitatakse kõikide riikide arhitektide liitude vahel ja nii jagab ka EAL seda infot oma liikmetega. Lisaks saab välismaisel konkursil osalemiseks taotleda liidu kaudu loomestipendiumi. Eesti turgu on aga lätlased viimasel ajal hakanud avastama, seal on viimasel ajal tekkinud palju noori
büroosid.

Kuivõrd arendajad tänapäeval üldse soovivad arhitektuuriliselt originaalseid lahendusi või on küsimus pigem selles, kuidas mingi uus kortermaja kusagile Kalamajja väikesele pinnale ära mahutada?

Sellega on nii ja naa. Siis, kui arendaja ostab ka endale kortereid uude majja, pannakse ka originaalsusele ja kvaliteedile rõhk. See on ka üks minu soovitus – üks hästi tehtud maja indikaator võiks olla see, kui arendaja ise ka on ostnud sinna korteri, teinud büroo või midagi sellist.

See pole küll teab mis avalik info, aga kui see õnnestub teada saada, siis on see märk, et ilmselt panustatakse sinna siis ka rohkem. Mitte ainult korterite lahendusse, vaid ka näiteks trepikodade, maja ümbruse lahendusse, materjalide valikusse jmt.

Kuidas ühiskonna vananemine seondub ruumilise planeerimisega ja vastupidi?

See on kogu läänemaailma teema ja eks kõik algab üldisest linnaplaneerimisest. Näiteks see, et inimesel oleks n-ö jalakäigutee kaugusel saadaval kõik esmatarbeteenused. Meil paraku koonduvad kõik need ärid suurtesse kaubakeskustesse.

Peaaegu sajand tagasi oli aga tavaline, et kortermajade esimestel korrustel olidki kõikvõimalikud ärid. Ja nii on Põhjamaades aru saadud, et see on ikkagi suur väärtus, kui inimesed ei pea autosse istuma ja kusagile sõitma, et saada oma igapäevaseid asju aetud.

Selle juba räägitud valglinnastumise juures on see vist üldse tähelepanuta jäänud?

Jah. No ja Tallinn on üldse väga ühe tsentriga linn. Tallinna tuleks arendada selles suunas, et linn muutuks polütsentriliseks. Et inimesed ei peaks iga väiksema asjaajamise pärast kesklinna sõitma. Nõmmel ehk on mingi tuumikala, aga teistes linnaosades mitte. Kui meil on Kristiine kaubanduskeskus, siis see ei ole Kristiine linnaosa keskus, vaid kõigest ühe äriettevõtte omanduses olev kontrollitud ja suletud ruum.

Koroonakriis näitas hästi ära, kuivõrd ohustatud on kõik need suletud kaubakeskustes olevad asjad – kui viirus levib, on keskus kinni ja elu põhimõtteliselt seisab. Vilniuses tehti muide väga nutikalt – et kohvikud kriisi ajal ellu jääksid, võeti vanalinna ümbruses tänavad autodelt n-ö ära ja lubati kohvikutel laieneda autoteedele. Nii saadi tagada distantsihoidmist ja kohvikud said ka koroonakriisi ajal tegutseda.

EAL-i suurprojekt on EV100 raames algatatud väikelinnade keskväljakute arendamine. Paljudele neist on olnud tõsist vastuseisu, aga rahulolematus vaibub ja lõpuks on kõik rahul?

Loodame. Neid väljakuid on juba üpris palju ja tõsi on see, et ega kõik ei saagi lõpuni õnnestuda. Aga ma leian, et see on ikka pigem Eesti arhitektuuri edulugu. Eks me näeme 5–10 aasta pärast, kas ja kuidas need väljakud rahva poolt omaks võetakse.

Linnaväljakute jätkuprogrammi rahastus ei ole veel selge, kuigi järjekorras on veel paarkümmend linna omavalitsust, seega loodame, et antud rahastuse otsus valitsuselt siiski tuleb. Aga optimaalne on 4–5 projekti aastas. See on ruumiliselt tugev algatus, mis võiks aidata nendel nn depressiivsetel Eesti väikelinnadel taas jalule tõusta ja neil oma värsket identiteeti tekitada. On ju näha, et väikelinnade ajaloolised keskosad on välja surnud, sest äri ja tegevus on liikunud põllu peale rajatud kaubanduskeskustesse. Valga on üks ideaalne näide, kuidas on teadlikult hakatud koondama elu vanasse linnasüdamesse. Kolitakse isegi inimesi ümber jmt. Seda kõike tänu võimekale linnaarhitektile ja tõsiasjale, et kohalikud poliitikud usaldasid teda.

Meil on riiklik arhitektuuripoliitika, vähemasti paberil, ja selle poliitika üks osa on ka see, et näiteks Jõhvi ehitame kontserdimaja, aga Võrru ei ehita.

EAL on aastaid rääkinud, et riigil võiks olla juhtiv n-ö riigiarhitekt. Poliitikud on sellele vastu olnud, samas süüvimata, mida üldse tahetakse sellega saavutada. Nüüd on ettevalmistamisel nn MARU-ametkond, kuhu on kavas panna kokku kõik need ametnikud, kes tegelevad ruumi teemadega. EAL soovib, et seal oleksid kindlasti ka arhitektid ja kultuuriministeerium on selle projekti tõesti ka sisse kirjutanud.

Kui seda kontserdimaja näidet edasi arendada, siis riigil puudub praegu tervikpilt, mida ja kuhu üle riigi ehitatakse. Iga ametkond tegeleb oma asjadega – kes ehitab päästekomandosid, kes koole, kes kontserdimaju, kes teesid, aga keegi ei vaata tervikpilti. Selle asemel, et tugevdada uute rajatistega hääbuva rahvastikuga maakonnalinnade ajaloolisi keskuseid, ehitatakse mingi objekt sinna, kus seda on lihtsam korraldada. Ja iga ministeerium tegutseb omaette. Tulemuseks on see, et mis ühele võib olla vajalik ja arendav, võib teise piirkonna hoopistükkis välja suretada.

Mis on ruumiline segregatsioon, kuivõrd see on Eesti linnades tuntav ja kas selle süvenemise vastu annab ka midagi teha?

Kõige lihtsamalt öeldes seisneb ruumiline segregatsioon selles, et rikkad kolivad ühte, vaesemad inimesed teise kindlasse piirkonda. Tallinnas on uuringutega tõestatud, et see protsess on käimas. Teiste linnade kohta uuringuid pole, aga võib aimata, et see toimib ka Tartus ja Pärnus. Vanade paneelmajade piirkondadesse koondub väiksema sissetulekuga elanikkond ning jõukam keskklass läheb sinna nn rasvarõngasse, mis neid linnu ümbritseb. Või kesklinnadesse. Tallinnas on see protsess Euroopa kiireim. Näiteks Riias ja Vilniuses pole see probleem niivõrd tuntav. Tallinna linnavalitsus peab sellega väga jõuliselt tegelema. Ja õnneks nüüd hakataksegi koostama Kesklinna linnaosa uut üldplaneeringut, mille esialgses plaanis on segregatsiooniga tegelemise nõue sees. Aga on kuulda, et seda teemat kardetakse ja sellest ei tihata avalikult rääkida.

Et kohe järgneb linnavalitsuse süüdistamine sotsialismi edendamises?

Nojah, meil on ju kogu aeg olnud äärmiselt parempoolne maailmakäsitlus ja eks ma isegi olen olnud selle pooldaja. Saan aru, et omal ajal see oligi ainuõige. Nüüd peame sellest paremast äärmusest natuke keskele tagasi liikuma. Lihtsaid lahendusi siin pole, sest linn ei kontrolli ju elamufondi, kuna linnal ei ole maad. Aga linn peab suunama kõik oma jõu ja ressursid sellesse, et tekitada nn punastesse piirkondadesse n-ö linnaosade tuumikud, kus on korralikult välja arendatud linnapoolne infrastruktuur. Ka riik peaks sellesse panustama. Näiteks kindlasti peaks üks uus riigigümnaasium tulema Lasnamäele.

Kuidas Tallinn oma avaliku ruumi kujundamisega hakkama saab?

Ütleme nii, et on häid ideid. Näiteks Kopli kaubajaamast Stroomi rannani ulatuv lineaarpark ehk Putukaväil. On häid asju ka plaanis, aga ilmselt see linna aparaat, see süsteem on lihtsalt nii suur ja kohmakas, et paarist-kolmest agarast inimesest jääb väheseks, et seda süsteemi õiges suunas pöörata.

Andro Mänd

• Sündinud: 30. septembril 1981. aastal.
• 2008. aastal lõpetas Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise erialal.
• Volitatud arhitekti kvalifikatsiooni 7. tase.
• Töötanud arhitektuuribüroodes Kavakava, 3+1, Salto ja Hoov.
• Aastast 2018 EAL-i asepresident.
• Juunis 2020 valiti järgmiseks kaheks aastaks EAL-i presidendiks.
• Osalenud näiteks Tartu Ülikooli Narva kolledži, Tallinna linnateatri laienduse, Rapla, Viljandi ja Tabasalu riigigümnaasiumi, Kultuurikatla ja mitme teise hoone projekteerimisel.
  Allikas: EAL, EhitusEST

Näiteid Andro Männi töödest: Fotografiska, Pärnu kortermaja Villa 1 ning Rapla Gümnaasium.