Eestis on ligikaudu 170 puitmajade tootjat, kelle müügitulu aastas on kokku ca 500 miljonit eurot. Puitmajade tootmine on aastaid olnud Eesti edulugu ja meie ekspordi lipulaev.
See pole enam ammu odav allhange, vaid suurt lisandväärtust loov Eesti arhitektide, inseneride, oskustööliste jm ametikandjate ühine saavutus. Puitmajatööstus on pika tarneahela ülemine ots, mille lülides on ainuüksi Eestis kümned tuhanded töötajad materjalide tootjate ja müüjatena ning kõikvõimalike teenuste pakkujana.
Eesti Puitmajaliit on viimase nädala jooksul pöördunud kahel korral Vabariigi Valitsuse liikmete poole ja teinud omapoolsed ettepanekud kriisimeetmete rakendamiseks. Valitsuse poolt eile teatavaks tehtud nö 30/70 meede ei ole täna kahjuks puitmajatootjaile lahendus. Ja seda eelkõige seetõttu, et puitmajatootjad satuvad löögi alla mõningase viibega. Sõltuvalt asjaoludest on suuremaid tagasilööke oodata mõne nädala kuni mõne kuu jooksul.
Nimelt müüakse suur osa puitmajadest koos paigaldusega, mis on inimeste liikumispiirangute tõttu aga tugevalt häiritud. Nii tuleks paigaldajad Eestist näiteks Norrasse saates panna seal 2 nädalaks karantiini ja tagasi Eestisse saabudes peaksid nad uuesti viibima 2 nädalat eralduses. Sama kehtib enamuse muude ekspordi sihtriikide puhul. Seega tuleks valitsusel teha koheselt pingutusi, et saavutada meie peamiste ekspordi sihtriikidega erikokkulepped töötajate vabaks liikumiseks Eesti majatootjate toodete paigaldamiseks. Niikuinii kehtib paigaldustöötajate sihtriikide vastavates registrites registreerimise kohustus, mistõttu arvepidamine ei tohiks olla keeruline.
Norra krooni kurss
Teine ja süvenev peavalu Eesti puitmajatootjaile on euro ja Norra krooni vahetuskurss, mis on tugevalt pärssinud meie toodete müüki ja kasumlikkust juba kaugelt üle aasta. Seni on see on olnud üleelatav, kuid viimase kuu jooksul on Norra kroon nõrgenenud euro suhtes ca 30%! Probleemi ilmestab näide, et 1 miljoni eurone projekt maksab norrakale täna täpselt 2 967 630 NOKi rohkem kui kuu aega tagasi. See muudab ülimalt küsitavaks uute tellimuste saamise ja võib hullemal juhul viia ka olemasolevate lepingute ülevaatamise või katkestamiseni. Sellises olukorras on ettevõtjad sunnitud pöörduma riigi poole erakorralise toe saamiseks. Norra turu asendamine on ka toimivate turgude korral aeganõudev, sealse vahetuskursi muutumine eksportijaile soodsamaks on aga ajaliselt ettearvamatu.
Olukord on igal juhul kiirelt halvenev ja keegi tea, mis seisus ollakse mõne kuu või poole aasta pärast. Kuid on selge – kõrgete püsikuludega tootmisettevõttel, mis on kaotanud oma rahvusvahelised müügikanalid, on pikemaajalisest seisakust toibumine väga keeruline kui mitte võimatu.
Kui üritada pakkuda välja pikemaajalisi lahendusi, siis on terve rida asju, kuidas riik saaks puitmajatootjaile abiks olla. Saaks suurendada puidust ehitamise osakaalu, kui riigihangetesse lisada nõue, et teatud % hoonest peab olema puidust, näiteks 50%. Naabermaade eeskujul võiks töötada välja puitehituse strateegia. Puitmajatootjail on seni riigi esindajatega üsna ühine arusaam sellest, et puit on tulevikumaterjal, ehitamine peaks liikuma valdavalt (maja)tehastesse ja et kliimaeesmärkide täitmisel ei ole puidust ehitamisele alternatiivi. Nüüd on õige aeg vormistada see kõik kiirendatud tempos seaduslikeks aktideks ja asuda tööle.
